Mul eit siin talvel vahtis telekast seda õhtasöökviiele saadet. Eks ma ise vahtisin kah. Mudu huvitav, a’ vahetevahest kippusin ma närviliseks minema. Pirtsutavad raisk, tiate!
No hia küll, mõni ei söö seeni. Sest võib veel aru saada, sest seened on üks raskevõitu seedimine. A’ on siukseid, kes ei söö köögivilja, paljud ei söö kala, üks tiatas uhkeste, et tema ei söö riisi. Mis lahte on?! Isegist meesterahvad, ise nigust härjad, a’ eputavad nigust aadlipreilnad. Kõik on ära unustand, et tegelt oleme põline matsi rahvas, kes läätseleent ja hapurokka helpis. Mis eeskuju siuksed pirtsutajad oma lastele annavad? Kui pirtsakus ja valivus iga põlvkonnaga paisub, kuhu me nii välja jõuame?
A’ olgu, ma’i hakka kiruma, vanainime piab oma tervist hoidma. Ma parem annan ühe reptsepti, mis igasugustel omastarust hirm peenetel peenutsejatel kindlaste klimbi kõrisse toob juba sest niisama kuuldeski. Nimelt suitsukala ja värske kapsa supi reptsepti. See reptsept pole tegelt minu oma. Võibolla ma oleks ise kah siukse imeliku kompoti piale tuld, kui oleksin üksi nigust Haarald ja eit mind oma roogadega ei poputaks. A’ Haarald on üksi jah. Juba üle kümne aasta. Mis parata.
No vat läksin ükskord talle külla. Maja on igast lõhnasid täis, aknad udused, Haarald kolistab pliita ääres. Ma, et ohoh, mis roogasid sina siin kokku vaaritad, ega ometi mitte minu tuleku auks? Haarald vasta, et pole siin miskit au ega roogasid, ta pole viitsind poodi minna, leiba kah na vähe järge, mõtles siis ühe roka keeta. Sellest, mis majasse veel alles jäänd. Juurikaid ja natust riisipuru ja üks kala ja… Reptsept ise on järgmine:
1 pisine kapsapiajunn
2 porgandit
1 suurem sibul
mõni kartulas
1 suitsu skumbrja
maitseks tilli, tiba pipart
rammuks sorts õli kah.
Õite pia tõstis Haarald mullegi ette oma imerooga. Kalaraip lõhnas küll kõvaste, a’ kokku oli see rokk täitsa maitsev, kudagist magusa mekiga. Lasin teisegi portsu ette tõsta.
A’ võibolla oli see vägagi mooduline rokk? Võibolla sial idamaadel muud ei tehtagi, kui keedetakse kapsaid-kalu-riisi kokku? Me vanad kaks tohletand kändu seda ei tia. Mu eit kah ei tia. Kui ma talle pärast rääkisin, misukest uhket rooga mulle külas pakuti, oli tema riaksjoon tüübiliselt eestlasline konservatiiviline: “Võeh, või kala ja kapsas ühes leemes koos! See Haarald piaks ikka omale teisepoole leidma, kes tema eest hoolt kannaks!”
A’ kuda teitega on, julgete järge proovida seda reptsepti? Nojah, naerge pialegi. A’ mäletate talongi aegasi, kui miskit saada pold ja tehti näituseks tomatikalasuppisi? Võibolla oleks siis suitsu skumbrja supp kah täitsa tibens-tobens old? Jajah, kesse ütleski, et ajad muutuvad ja meite ühes sellega…