Ja olidki meie Strandža sisemaa rännakud läbi. Jäid maha üksikud väljasurevad külad ja lõputud tamme-pöögimetsased mäeturjad, mille varjus rodopadrikud ja loorberkirsipuukuristikud. Ees ootas Musta mere rannik.
Paugupealt algas asustuse, õigemini turisminduse pea katkematu vöönd, kus käib ranniku mõõdutundetu, palavikuline täisehitamine.
Viimane asula enne Türgi piiri, kuhu ehitada tohib, on Sinemorets. Oodatud pisikese küla asemel uhkeldas suur hotelliderägastik, kõige mürakamad puntras valmimas ja alles ehitusjärgus, kõrgudes pealetükkivalt Butamjata liivase lahekääru kohal. Siin oli piir eriti järsk. Hiidhotellide pundar kügeleb mäe otsas, ent kaugemale lõunasse edasi valguda ei tohi. Siit algab õnneks Silistari looduskaitseala ja Bulgaaria Musta mere ranniku viimane metsiku loodusega lõik: üle kümne versta liivaste lahekäärude, maaliliste kaljude ja lehtmetsanõlvade puutumatu vaheldusrikkus, sedasi Türgi piirini välja. Alles seal on veel üks asula, Rezovo, mis on aga piiritsoonis ja sinna me ei hakanud trügima.
Et olime sel päeval jäänud liiga hilja peale, siis viie versta kaugusele Silistari lahe äärde (mis on viimane vaba ligipääsuga koht enne piiritsooni) kõmpimine jäi ära. Piirdusime Butamjata lahest järgmise, Lipite lahega. Teel sinna tuli läbi oja kahlata. Orupuisniidul laiutasid uskumatult vägevad valgepöögid, ripnes hõresasiseid kõrge smiilaksi ogalisi pahmakaid ja kardinaid. Kasvas saarepuid ja põldvahtraid ning vastikuid kitsemuraka ogavalle. Tulikate kollendav õitepits.
Edasi tuli idavalgepöögi-ruskuse niidumets. Rada suundus üles. Tammik muutus aina kiduramaks, kuni asendus lageda kummuva niiduga, mille järel juba Must meri.
Miline õige hetk see oli! Õhtupooliku päike valgustas kõike oma maheda kollaka kumaga. Vahuharjapärgades meri oli tumesinine, ürgsed vulkaanilised kaljuteravikud mustjad. Kaljude hambulised servad turritasid sauruste või krokodillidena valgetest vahupärgadest. Ülal pangapealsetel helerohetasid niidud, edasi tuultest madalaks litsutud tammikud, mis kaugemal sisemaal, merepoolsetest puudest kaitstult, juba korralikuks metsaks sirutusid.
Ometi oli imelik tunne: ei olnud erilist suurt üleminekut, nagu näiteks Eesti looduses, kus merd võid juba kaugelt aimata. Siin tungivad sisemaa lehtmetsad otse rannikule välja ja ootamatult algab meri.
Jäime telkima Lipite lahe rannaliivale. Üldasend meenutas kodust Kalana lõunaneeme lahte, seda Eesti kõige uhkemat ja ilusamat. Kuid siin oli kõik siiski teisiti ja
veel ilusam.
Päevik, 21. aprillikuu päeval:
“Meri rullib küll liivarannale nagu Kalanas, kuid siin on kahel pool need jõulised ürgvulkaani pursete jäänused. Algul oli mul jälle Ohhoota mere tunne, mida ma pole tegelikult ealeski näinud. Selline karm, sünkjas ja jõuline rannamaastik. Mere tugevsinine värv on pilvede all asendumas terashalliga. Kõrged vahupritsmed paiskuvad mustadele kaljusakkidele. Lainete piirist kõrgemal on kaljud aga pruuni värvi.
Nüüd oleme siis siin. Talvel kodus eelseisvast reisist mõeldes ja Silistari lahe fotot vaadates kujutasin ette, kuis seal telgime ja “õhtuhämaruses hingab raskelt Must meri”. Siin ta nüüd kohab. Silistari laheni me paraku ei jõudnudki. Kuid vahet pole. Täiesti samasugust maastikku leiab samast Sinemoretsi lähistelt. Lipite laht jääb me selle reisi lõunapiiriks. Idas, silmapiiri taga on Gruusia…
Rannaliival kasvavad kilpjalad ja sinetavad kobarhüatsindid. Kuidagi veider pilt.
Ennem, kui veel päike paistis, lebasin soojal tumedal, mulliaukudega vulkaanilisel kaljul ja hetkeks lihtsalt, silmad kinni, olin. Lõpuks Musta mere ääres.
Erkot tabab nostalgiahoog ja meenutab kolmekümne aasta tagust lapsepõlvereisi. Toona tahtsid nad perega autoga Krimmi minna, kuid see olnud rahvast täis ja poolsaarele ei lastud, mistap pidid leppima stepirannikuga
Aasovi mere ääres. Aga delfiinid hüppasid meres kogu aeg ja mis kõik.
Mina jõudsin nüüd selle reisiga Musta mere äärde alles esmakordselt elus. Eks meri ole nagu meri ikka. Kuid teda ümbritsev loodus on sootuks midagi muud kui Vahemere piirkonnas, rääkimata Läänemerest. Siin piisab vaid kümmekond versta sisemaale minna, kui algavad idapöögikud pontose rododega. Ehk pontico džungel, nagu Erko ütleb.”
