Kaks sõpra – Enn Johannes ja Tõnu Otsason kohtusid alles siis, kui 60 aastat oli juba ette löönud. Vaatamata sellele on nad jõudnud kahekesi korda saata rohkem, kui mõned sõbrad kogu elu kestnud tutvuse jooksul.
Tõnu ja Enn istuvad Soonlepas viimase kodus. Väikeses majas, mida Enn hellitavalt barakiks kutsub. Akna all, teine teisel pool lauda. Laual on pudel vett ja pudel punast veini. Pokaalid. Õues ulub kontidest läbi tõmbav veebruarituul.
Lühemat kasvu Enn on veel viimaseid päevi 86aastane ja halli habemega Tõnu esimest kuud 89.
„Ma olen Tõnu kõrval alles poisike,“ naerab Enn laginal sõbrale otsa vaadates. Enn nimetab nende sõprust hoopis filosoofilisemalt: „Meil on sümbioos“.
Kui Enn ja Tõnu esimest korda kohtusid, oli ka karge ilm, meenutab Enn. Märts 2003 sellessamas majas.
„Päike paistis ja üks võõras mees vajus sisse. Barett oli peas. Mõtlesin, et tuli autoga, aga ei olnud autot. Jala tuli sellise külma ilmaga. Kui ma ta ära saatsin, panin bareti sisse ajalehte, et soojem oleks. Kurb oli vaadata, et ta sellise baretiga ära läheb,“ räägib Enn. Tõnu ainult muheleb oma halli habemesse.
Tõnu oli tulnud sellise jutuga, et ta on Ennu naaber. Enn ei saanud kohe arugi, et mis juttu võõras ajab. Ta ju ometi tunneb oma naabreid. „Nii oligi. Oligi naaber,“ imestab Enn veel tänagi.
„Mul on väike maatükk, väike majaosa ka,“ selgitab Tõnu, et tee ääres olnud mõisateomeeste majakesest pool on tema oma. Seda on tasapisi kõpitsetud, aga siiani pooleli.
Tõnu räägib, et tegelikult oli tal Ennu ja tema oskusi vaja, sest Marie Underi 120. sünniaastapäevaks pandi Hagastesse, tema esivanemate kodu juurde, kivi. Keegi pidi selle kivi aga valmis tegema.
„Helistasin Kaljo Põllule (Hiiumaalt pärit tuntud kunstnik – toim), et võib-olla saad aidata? Tema ütles, et teil on omal Hiiumaal mees olemas – Enn Johannes ja tema teeb oma käega selle valmis,“ räägib Tõnu, kes oli muuhulgas Pühalepa esimene vallavanem.
Enn on tuntud kunstnik, olnud õppejõud ja tema tööd on jõudnud ka maailmanäitusele. Muidugi oli ta nõus Tõnut aitama.
„Selle kiviga hakkasid meie seiklused,“ tõstab Enn näpu üles, justkui loo avatakti lüües.
Enn ise autoga ei sõida, aga Tõnu sõidab. Ja nii nad sõelusidki mööda Hiiumaad ringi, et Underile sobilik kivi leida ja leidsid ka. Kiviraidur oli seda juba veidi lihvinud ja see paistis välja nagu raamat. Tõnu tõi Ennule Underi luuletusi, et too inspiratsiooni saaks.
„Ja sa pooldasid lihtsust ja panid ainult nime, väikese vinjeti tegid ka peale,“ ütleb Tõnu Ennu kirjelduse kokkuvõtteks.
„See oli väike kivi ju. Ma pressisin ikka peale, et see pole kellegi hauakivi, ei tule sinna surma- ja sünniaega,“ selgitab Enn teiselt poolt lauda.
Ühele kivile järgnes teine. Kord sõideti mööda ühest tee ääres olnud suurest kivist. Tõnul hakkas kohe mõte tööle ja sellest kivist saigi mälestusmärk Värssu külla, tähistamaks 440 aasta möödumist sealsete rannakülade nimetamisest. Enn meenutab, et kahe kivi vahele mahtusid veel ühed uhked plangud, millest Tõnu eestvedamisel ja Ennu kujundamisel sai mälestusmärk kirjanik Elmar Vragelile. Hiiu Ingli nimeline kompositsioon Lõpe pargis.
„Tõnu on selline promootor. Tema tuleb ideedega, käivitab, orgunnib rahad,“ kirjeldab Enn sõpra.
