Vahepealsed koledad aastad on reisimisest päris ära võõrutanud. Kuni selleni, et ei tahagi enam kuhugi kaugele minna. Kodumaalgi ju täitsa tore! Ent olgu siin kuitahes tore, lõpuks tunned ikkagi mingit kitsikust või sumbumist. Osa hingest nõuab siiski vahelduseks midagi muud. Pealegi, kui reisimine taas vaba. Või noh, sellega on siiski nii ja naa.
Tekkis mõte elus esmakordselt Saksamaale minna. Sealset üht soojema kliimaga piirkonda, Reinimaad avastama. Kaldeerajärve ja õlipuuistandikku ja Rooma aegseid varemeid ja mida kõike veel. Piletid Kölni said rõõmsasti ostetud. Paraku liiga ennatlikult. Oleks enne pidanud asju täpsemini järele uurima. Ühtäkki selgus, et sellal, kui ümbritsevate riikide valitsused on armulikult lubanud oma elanikel vana tavapärase elu juurde naasta – hoiab Saksamaa jätkuvalt kinni kõige häirivamatest piirangutest. Nagu poleks vaktsineerimist ega ravimit, justkui möllaks kõige hirmsam katk. Nimelt sunnitakse sealmaal ühistranspordis ikka veel hingamisteid kinni katma. Kusjuures mitte lihtsalt maski, vaid karmima FFP2 torbikuga. Hüva, kui rendiauto võtta, siis paar ühistranspordisõitu neelanuksin ma alla. Pealegi pidavat mitmed kohalikud nina üle ääre välja pistma. Kuid ilmnes, et ka Saksamaale ja Saksamaalt lendudel peab kah torbikustama. No tänan, ei! Milleks end vabatahtlikult säärastele lollustele allutada? Imekspandav, miks ometi selles riigis säärast kontrollimeedet rakendatakse ja rahvas selle vastu mässama ei hakka. Või vähemalt küsimusi esitama taolise jama mõttekuse kohta. Kas ümbritsevates riikides möllab siis kohutav katk ja Saksamaa on iseäralikult puhas? Vastus on ilmne ei.
Pileteid Ryanair tagasi ei müü, ent pakuti juurdemaksuga muid sihtkohti. Ungari sobis täpselt me ajakavasse. Tõesti, miks mitte Pannoonia! Mulle miskipärast meeldib Ungarit selle Roomapärase nimega kutsuda. Ajalooline Pannoonia hõlmas tänapäevase Ungari läänepoolmiku ning just sinnapoole plaanid kulgesidki.
See kant pole mulle võõras. Üheteistkümne aasta eest sai Lääne-Ungaris üks päris korralik tiir tehtud. Ja hiljem korduvalt läbi sõidetud Riia-Viin-Budapest-Sofia bussiga. Nii et madjarite maa pealinna
Budapesti olen ma kah põhimõtteliselt näinud. Siiski vaid öötuledes ja paraku läbi bussiakna. Nüüd sai aga just Budapest sihtpunktiks. Ja kindel plaan oli ka riigi lõunaserva
vahemerelist Pecsi, seda muistset Sopianaet tundma õppida.
Niisiis alustuseks Budapest. Riiast tulnud lennuk tõi meid sel 15. augustil täiesti teistsugusesse, ütleks, kliimavöötmesse. Ühtäkki olid vihmasest suvest rammusrohelised murud ja aasad kadunud ning selle asemel vastas lõõskava kuumuse käes meeletu kõrbemine. Rohustu oli muutunud täiesti elutuks õleks. Valdas Kesk-Aasiasse saabumise tunne. Muljet süvendasid selle kõrberohu keskel haljendavad, vilju täis mandlipuud. Täitsa keskaasialik pilt!
Algul oli selline surnud rohi täitsa teretulnud vahelduseks.
Meil seal põhjas tuli sel suvel mahlakalt lokkava rohuga iseäranis võidelda, muudkui niida ja niida. Mõnel suvel kõrbeb meilgi rohustu kuivemais paigus ära ja siis saab kergemini läbi. Kuid säärast lausalist rohukamara hävingut nägid minu silmad küll esmakordselt. Noh, mõni imikas või kassitapp siiski rohetas, aga üldmulje hakkas üsna ruttu üpris nutusena näima. Paiguti kuivasid lehed isegi robiiniail ja tammedel, rääkimata mõnest ilu pärast istutatud kasest.
Aga küllalt sellest. Meid oldi igatahes kutsutud ühte Pesti rohelises linnaosas asuvasse koju tervitussöömale. Puu vilus välipajas keedeti hüva rooga. Krumpleid. Arvasin, et see tähendab pelmeene või midagi säärast. Selgus, et ungari keeles tähendab krumpli kartulit. Niisiis kartuli ja paprikavorsti hautis. Traditsiooniliselt tehakse seda rasvaga, siin lisati õli. Aga sedagi mitte just kitsi käega. Toit oli maitsev. Kuid lisaportsuks palusin tõsta seda paksemat osa, vähema õli ja vorstirasvaleemega.
Ega jah, korralik Ungari köök ei hiilga liigse tervislikkuse poolest. Ja köögivilja sünonüüm näib olevat paprika. Paprika pelgajail võib sealmaal natukese raskeks minna. Mulle paprika täitsa sobib. Kuigi terve nädal pidevalt paprikat süüa – toorelt, grillitult, vorstide sees – lõpuks kiskus seda ikka pisut liiga paljuks…
