Kolmiknäitus „Peegeldused kolmele“ on juba septembri lõpust saadik Käina kultuurimaja teise korruse väikeses saalis üleval.
Hommikuti ei tarvitse aga väljapanekut kaema pääseda, kuna huvikooli tegevus läheb lahti peale lõunat. Õnneks tuli mulle appi lahke noortekeskuse töötaja ja nii avanes uks näitusele.
Saalis avanes meeldivalt mitmekesine vaatepilt. Kõige suurejoonelisemad, see tähendab suuremad, on
Voldemar Jõelehe tööd – laevapildid, ümber vanast ajupuidust raamid. Viimasel ajal on Voldemar ka keraamikaga kätt proovinud. Lopergused savipudelid näevad tõeliselt arhailised välja. Iseäranis huvitav on angervaksavaagen. Sellise mustri saamine on tegelikult imelihtne. Tuleb angervaks vms reljeefne oks niiskesse savipinda suruda ja siis vormida nõu. Sellisel moel paraku väga filigraanseid vaase teha ei saa kuna liigse voolimisega kaob muster ära. Kuid jah, just taoline robustne primitiivkeraamika ongi paeluv.
Silli-Mai Kütt on samuti keraamikat välja pannud, ent naiselikult pisemat ja peenekoelisemat. Eriliselt lummasid mind akende halli taeva taustal väikesed klaasvitraažid. Just hilissügisel, kui loodusest värvid kaovad, on vitraažide kumav valgusmäng silmadele ja meeltele väga teretulnud.
Kõige pikemalt panid millegipärast seisatama Silli-Mai kaks iselaadset kella. Vanal puutükil “Aja jälg” ja teine “Kala on meil iga päev pannil”. Too teine oleks tõeliselt suurepärane seinakell kööki! Ajanäitaja kujutas endast vana plekkpanni, mille sisu sihverplaadiks, sellel numbrikohtadel mere lihvitud paekivikesed, millele naeratavad kalarootsud peale joonistatud. Mõlemad kellad tiksusid usinalt, ent näitasid paraku aiateibaid: ühtmoodi mõlemal puudus kakskümmend minutit seitsmest, ehkki õige aeg juba kümme läbi. See selleks.
Silva Õunapi firmamärgiks on puidujoonistused. Siinkohal väike lõik näituse saatetekstist: “Silva on pildi joonistanud ja põletanud puule nii nagu puu sooned on ette näidanud. Juurde ei ole ta suurt midagi mõelnud – nii nagu puu ette näitab, nii on. Omalt poolt on ta pildile täienduseks lisanud kivikesi ja liiva ja oksi ja muud materjali, mida on kogunud just sellest kohast, millest kavatseb pildi teha.”
Puidutükkide süü mustris on eriti tänuväärsed oksakohad. Neist Silva pildid just algavadki: kala- või linnusilm, nägu või mütsilotu. Omaette sarja moodustavad oksalõikudele joonistatud miniatuursed pildid.
Näitusest kiirgavat värvi ja sooja meeleolu saab veel iga soovija kogeda. Aega on
30. novembrini. Just nii kauaks jääb see kolme autori ühisnäitus Käina kultuurimajja üles.
