Tapio Vares Tihke udulaam hajub vastumeelselt merele ja päike saab oma igapäise võimu taas kätte. Mesilased sumisevad kuldkanniõitel. Merelind krääksatab. On südasuvehommik Leetse panga kaljudel. Ees ootab seitse versta trampimist risti läbi Pakri poolsaare, sihiks Paldiski.
— Tee kulgeb kõrvuti mattunud pangaga. Selle serva ääristab rikkalik loomets. Lageda servas kaarduvad punases viljas harilikud tuhkpuud, sinavad pikalehise mailase õisikupiigid. Ja näed sa, Lääne-Eesti liik pooppuu on ka siin Pakril esindatud! Tervelt kolm tükki, suurim üle 5 m kõrge.
Tee sukeldub pangametsa. Kõik on siin lopsakas: paar tamme, saared, vahtrad, hallid lepad, laiutavad pärnad. Puude all levib piibelehevaip, kaarduvad maarjasõnajalad, vohavad salu-siumarjad. Karulauguvaibad on selleks aastaks oma elu elanud ja närbuvad.
Siin-seal lookleb veeniresid-sooni. Õhk on niiske ja paksult sääski täis.
Vaheldust toob Leetse mõis. Värav ja peahoone varemed kerkivad õige romantilisena niidetud murust. Huvitav on punaselehise pöögi olemasolu. Võrreldes näiteks Kärdla rannapargi uhkusega on see siiski väheldasem. Et mõis on eraomanduses, siis me pikalt seal värava taga ei piidle.
Tegelikult tahaks ma sellest kandist juba kiiremini minema. Õhk on niiske ja olemine keset sääski õige umbne. Ümber aina paksud lehtmetsad. Muide, mõisa lähistel on metsistunud mägivahtravitsu.
Veel mõnda aega saadab lehtmetsamüür. Mõtisklen, et küllap üsna samamoodi ahistav näeb välja ka mu unistuste piirkond Carolinian Zone, ehk USA idaosa lehtmetsavöönd. Siin Pakril ei kasva muidugi tulbipuid, magnooliaid, eebenipuid ega ambrapuid, kuid vahet pole. Samamoodi liiglopsakas on ümbrus igatahes. Pean tunnistama, et ma ei tunne end sellises maastikus kõige paremini. Hakkan kuiva männikut taga igatsema.
Jõuame tuumaobjektini, mis on ümbritsetud betoontaraga. Sissepääsumaja aknast vaatab nagu ilmutis vastu datlipalm.
Jõuame niitude keskele ristmikule. Järgime jaanalinnutalu poole juhatavat kirillitsas silti: “Pakri tuur”.
Kesksuviselt küpsed teeperved on nagu lopsakas kõrgelilleline Inglismaa aed: lõputud sinavad sigurid, kollakad moorputked, mesikad, ussikeeled, naistepunad. Õitsemist on alustamas jumikad. Nende punalillad õied on märk lähenevast hilissuvest. Sinavad sigurid saadavad meid otse Paldiski linna piirini.
Kahju, et enam pole ennesõjaaegset Paldiskit. Siiski eristub kortermajade kobarast üksikuid vanu kilde: raudteejaam, Amandus Adamsoni maja, kaks kirikut. Üks kirik näeb oma baroki-klassitsistliku ilmega Eesti mõistes õige iselaadne välja. Paraku takistab head vaadet kirikuesine näotu plekktara.
Paldiski puhul häirib, et rannaalad on linna piires pea täielikult sadamate alla haaratud ja linn merest ära lõigatud. Sadamaala on levinud juba Muula mägede serva. Alles seal pääsevad inimesed vabalt mere äärde.
Paldiski linnahaljastuses jääb erilistena silma kirikute lähistel mahaleb-kirsipuid. Neist suuremad küünivad neljanda korruse akendeni. Üpris hõrelehised puud on paksult vilju täis. Paraku ei sünni need süüa.
Mahaleb-kirsipuud seostuvad mulle Põhja-Itaalia kevadetega. Siis on sealsetes metsaservades õhk täis nende magus-magusat õite lõhna. Ka meie kevaded võiks sama magusalt lõhnata, kuid kahjuks pole see kirsipuuliik siinmail haljastuses eriti levinud.
