Tapio Vares Uus oranž eurorong poetab meid metsavahelises vaikses Põllküla peatuses maha.
Peale konditsioneeritud siseruumi lööb vastu päikseline suveleitsak, rongi kraad näitas ennist +26. Peatuse lähedal juhatab viit ingerisoomlaste kalmistule.
Liikluseta asfaltteed mööda on mereni 2 km astumist. Juba kaugelt paistab pika sihi otsas sinine väli, selle taga metsane Lohusalu rannik. Veidralt kõrge tundub too, nagu oleks oma 200 m kõrge mägi otse mere ääres. Lähemale jõudes kahaneb ta madalamaks. Imelik pettepilt.
Jõuame Tallinna–Paldiski maanteele. Jalamaid mühab külje all tihe liiklus. Nagu oleks Paldiski mingi saja tuhande elanikuga linn.
Mõne aja pärast pöörame kruusateele ja see on nagu pääsemine. Jalamaid algab tühjus ja vaikus. 1939. aastal küüditati venelaste tulles Pakri poolsaar üleöö tühjaks ja see kajastub maastikus tänini. Kui Põllküla on tüüpiline Eestimaa oma üksikute hajali hoovidega, siis siit Leetse poole minnes algavad vaid niidud ja metsad. Üks uus elamu siiski paistab. Ja üksainus auto valab meid möödumisel tolmuga üle.
Põikame korraks alla randa. Kitsas liivariba, halle leppi kooldub langenult veeni. Tükati ilmuvad paekiviseinad, mõnes kohas tilgub hoolimata põuasest suvest veenirekesi. Siin leidub järjest kolm juga, ent nende tõeline ilu avaldub vaid varakevadel lume sulamise aegu. Nii on hetkel Kersalu ehk Vanaaseme 3,5 m kõrge joastik täiesti kuiv. Kuigi Leetse panga piirkonda on märgitud mitmeid allikaid, siis praegu ühtegi sellist, kust joogivett võtta, pole.
Vahepeal ronime üles teele tagasi. Helevalge kruusatee kulgeb laisalt me ees, palistatuna mändidest ja lehtpuudest. Valdab Saaremaa tunne. Mõne aja pärast peatume rohusel järsul rannanõlval. Eemal paistab paerant, veel edasi see peamine kaljuastang: Leetse pank.
Paelasu on poolviltukihiliselt alla langenud, moodustades n-ö Tšehhi tüüpi kiviktaimla. Samblastelt paeriiulitelt punavad vastu üliküpsed magusad metsmaasikad. Naabruses õitsevad punalillad põdrakanepid ja ussikeelte sinised küünlad.
Leetse pank on omanäoliselt maaliline. Rippuvad räästad, peal rannamändide salu. Roheline glaukoniitliivakiht tugevate paekihtide all on kole pude ja lainetuse poolt kergesti uuristatav, sestap see pank ülalt nõnda suurte lahmakatena variseb. Tükati on roheline kivi siiski tugevam, nõnda saan ühe tüki suveniiriks kaasa korjata. Liivakivide all paljandub lisaks kiltkivilaaste. Nende laiali pillutud tükid prõgisevad rannal astumise all. Samas vedeleb ka ilusaid rohelisetäpilisi paetükke. Kahjuks on need väga pudedad ja seega ehiskiviks kõlbmatud.
Leetse panga kõige silmapaistvam maamärk on kaks varisenud hiidplaati, mis moodustavad nagu mingid avali koletislikud lõuad. Nende kõrval kasvab tore rannavaher.
Leetse pangale lisab ompära see, et kohe panga juures lõppevad kivilasud ja asenduvad pehme liivarannajupiga. Seda rikastavad rändrahnud, pilliroog ja vareskaer.
Jõuame liivaniidule, kus õilmitsevad Vaikse ookeani rannikult pärit võõrliigi, kurdlehise roosi põõsad. Liivaniidu veel kibuvitstest vabad alad pakuvad meeldivat südasuvist lilleilu: lillapunased nurmnelgid ja tõrvalilled, sini-kollasekirjud härgheinad. Ka kibe piimalill ei puudu siit. Selle liivaneemiku naabruse mets on õige lopsakas. Ikka toomingad, saared, vahtrad, mõistagi ka hallid lepad.
Kus rannajoon keerdub loodesse, paistab edasi karm-põhjamaine vaade männimetsa ja rannarahnude lasuga. Sellist Pakri poolsaart pole ma veel varem näinud. Pakri seostub ju ikka eeskätt paekivide ja loopealsetega. Kuid näe, poolsaare kirderannik on sootuks teist nägu. Eks seetõttu, et mere taganedes on paepank siin kaugemale sisemaale jäänud ja nii need liivikud Soomest pärit rahnudega tooni andma pääsevadki.
Pöördume tagasi ja ronime Leetse pangale. Kruusatee vonkleb eenduvatele paeräästastele ohtlikult lähedale. Männid kõlguvad kaljunukkidel tühjuse kohal.
Ümberringi vaatab vastu päiksepaistel õitsev looniit: ussikeel, kassisaba, nõmmliivatee, hobumadar, tundmatuks jäävad kollaste liblikõitega rohtsed põõsakesed. Eemal puude all levib piibelehevaip. Mitmel pool kasvab poolpõõsaid kuldkanne.
Paepangast kohe kagus on murtud paasi ja nõnda on moodustunud amfiteatrilikud astmed. Lähedal noores männikus rohetab laialehiseid neiuvaipu. Nemad pole veel õitsema hakanud.
Õhtu hiilib kätte. Nii rahulik on siin. Meri nilpsatab panga all kividele, siis vaikib seegi. Veidi aja eest rääksus rukkirääk. Rahvast ei käi siin üldse, ükski auto ei sõida mööda hüljatud kruusateed. Pakri poolsaare idaserv on haruldaselt tühi ja metsik maanurk. Samas juba üle Lahepere lahe idas varjab männimets ohtrat asustust, maju. Poleks Nõukogude väed Pakril peremehetsenud, oleks küllap ka siin üks elamurajoon teise otsa. Mõnikord võib ka halb asi millelegi hea olla…
