Helja Kaptein Üle poole aasta kogunes “Nipernaadi” trupp regulaarselt teksti lugema ja inimese maise elamise-olemise üle diskuteerima.
Varasuvel algasid pikad proovipäevad Soeral. Ja kuigi vahel tundus, et oleme puremiseks võtnud liigsuure pala, sai 28. juuli kontroll-etenduseks lugu elu sisse.
Iga etendusega said “naadid” ikka enam ja enam hingejõudu juurde ja 10. augusti lõpuetendusel oli kuratlikult valus seda üheshingamist lõpetada. Siis oleks tahtnud lausa faustilikult hüüda “Oo hetk, peatu!”.
“Nipernaadi” suurõnnestumine sai teoks tänu paljudele osalistele-abilistile. Tänud tööandjaile, kes mõistvalt meie näitlejate prooviperioodi suhtusid!
Kuid ükski etendus ei sünni ka ilma publikuta. Jääme igatsema seda naeruhimulist ent ometi asjalikku teatripublikut, kes kõikide meie ideedega kaasa tuli ja kogu meie pika etendusega ühes rütmis hingas.
Öeldakse, et mis teater see ilma puhvetita on. Ja puhvet sai meil aus. Ainuüksi fakt, et etenduste lõppedes enamasti kõik kandikud tühjaks said, on tänukinnituseks teatrikohviku toimkonnale. Tänud ka meie piletimüüjaile ja väravaavajaile, kes võrdväärselt vajalikud “kunstimeistritega”.
Teater sünnib paljude tegevuste ja inimeste koostöös. Soera-projekti koostöösuhted kujunesid loomulikul teel sedavõrd asjalikeks, et kiires teatrimöllus mõisteti teineteist sõnadetagi. Täname kostüümide laenutajaid, Kärdla kingsepp Vasjat, Volga ja parkla omanikke, majutajaid Palade põhikoolist ja Kärdla nukuteatrist, Tuurut kavatrükiste eest, Heino Veanest helitehnika kasutusvõimaluse eest, Emmaste inimesi ja Kärdla kultuurikeskust pinkide eest, Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali ja Hiiumaa ekspertgruppi ning Kohaliku omaalgatuse programmi raha eest, Hiiu Lehte reklaami eest!
Ja muidugi Ilmataati, kes meie teatriandumust märkas ning meid kõikidel proovidel ja etendustel imelise ilmaga õnnistas. Kuid viimasel etendusel nuttis temagi. Pärast pooletunnist suvevihma “kinkis” ta vaatajaile omalt poolt imelise kujundusefekti, mil kogu lavataust ja näiteseltskond ühel hetkel uttu mattusid ja kogu vaatemäng prožektorivalgel lummuslikuks muutus.
Kindlasti sai ka Erkki-Sven Tüüri muusika meie ühistöös omasemaks paljudele vaatajaile. Minu erilised tänukallid kuuluvad aga andekaile Hiiumaa näitlejaile. Tänu nende ennastsalgavale pühendumisele ja vastatikkusele usaldusele me oma teatripärli lihvituks saimegi. Selle trupiga tahaks teha ikka taas ja taas uusi teatriprojekte. Ja teemegi!
Juba tuleval suvel, sest Soera koos meiega lihtsalt ei saa enam elada ilma teatrita. Ja meie ei saa hakkama ilma Soera haldajate Õie ja Aleksander Laksbergita, kes ei tunne sõna “ei”. Teater ongi üks suur “jaatus”. Teater oma emotsioonidega peaks ikka olema teenäitajaks ja “Nipernaadi” oma inimese uuringutega selleks ka sai. Teenäitajaks, mis muudab Hiiumaa hoopis suuremaks, kui saare pindala või puudelatvade kõrgus.
Ülitänulik projektijuht Jaan Urvet
