Muinasjutt selgade saludest 3.

Kõik eelnev oli vaid eelsoojenduseks sellele päris imedemaale. Seljakule, mille algupärast nime ma ei tea ja kutsun sealsete ohtrate pähkli- ehk sarapuude tõttu Pähkseljaks.
Mais 2004 olin ma sellest paigast tõsiselt lummatud. Veel olid värsked eelmise aasta Abruka muljed ja järsku näis, kui oleksingi taas seal Liivi lahes asuval keskeuroopalikul saarel. Vastu võttis mind salutaimede lopsakas vaip, rada kulges sarapuuvõlvide all, üle kivise künka…
Vahepealse kolmeteist­kümne aastaga oli Pähkselja kõvasti muutunud. Enamasti on kadunud see tore rada ja sarapuud on risa-räsa laiali vajunud, takistades edasipääsu.
Üldse kole risune kogu see metsaalune. Ja sead on maapinna tükati ilgelt segamini paisanud, lagemullast kaitsetuna näivad salulibled mätaste vahelt välja ukerdamas.
Esialgsest võõristusest üle, langesin siiski peagi taas selle koha lummusse. Kuigi Pähkseljal ei ole säilinud nii ilusat puisniitu kui eelmistel saareseljakutel, valitseb siin sootuks imepärane salu­taimede liigirikkus. Vahest oli ses Määvlist juba õige kaugel asuvas kohas inimmõju nõrgem, mis võimaldas säilida Hiiumaa mõistes lausa haruldastel salutaimedel.
Siin leidus sel maipäeval tõesti peagu kõike! Panin päevikusse aina uusi ja uusi liike kirja. Tabasin end lõpuks mõttelt: näh, oleksin need rikkused kõik nagu häbematult valetades kokku kuhjanud. Aga ei, nad kasvavad seal päriselt! Jah, pea täiuslik salu­taimede komplekt. Vaid metspipart ja koldnõgest ei paistnud kusagil – neid Hiiumaal üldse ei kasvagi. Imelikul kombel puudus ka muidu mitmel pool nii tavaline püsik-selja­rohi. Kuid kõike muud jagus küll ja küll. Kõigepealt tavalised sini­lilled, ussilakad, saluheinad ja võsaülased, üsna palju ka kollast ülast. Siis mitmeõiest kuutõve­rohtu, hammasjuurt, kevadist seahernest. Hiiumaal pigem haruldased mets-tähthein ja lõhnav varjulill olid siin suisa reeglipärased. Tihedate kogumikena lillatas rasvase moega käopäkki.
Vaevuaimatav rajaase käänas vasemale ja siin lisandus mu jaoks peamiselt vaid Kassari kevadetega seostuvaid lõokannuseid. Järgmiseks aga oleks nagu Kõppu jõudnud, sest haavasarapiku all rohetasid euroopa metsputke sõrmjad lehed. Ja muidugi ikka metstulikaid, mai­kellukesi, leselehti ja jänese­kapsaid ka. Takka­pihta salu-siumarja – taas üht Hiiumaal üldse mitte sagedasti ette jäävat salu­taime. Muidugi ka näsiniine­vitsu, õied ikka veel roosatamas. Naistesõnajalad rullisid oma noori lehti valla.
Maapind kiskus üpris kiviseks. Veel mõned pärnad kuuskede sekka ja siis sai järjekordse lodu servas see pillerkaar otsa. Pöördusin tagasi, et veelkord kõike seda uskumatut küllust läbida.
Rajakäänakul panin huvi­pärast kirja suurema osa taimi, mis enamvähem ühel ruutmeetril koos kasvasid. Noh, võib olla õige pisut suuremal lapil, aga siiski uskumatu möll. Niisiis: lõokannus, võsa- ja kollane ülane, sinilill, ussilakk, lõhnav varjulill, nurmenukk, imekannike, hammasjuur, jänesekapsas, mets-tähthein, lillakas, metstulikas, leseleht, mitmeõiene kuutõverohi, käopäkk… Uskumatu! Eks pinnas ole siin hea lubjakas, nagu tõendavad seasonger-
duses raudkivide sekka paljanduvad paetükid.
Siingi jäi ette kivikuhjatisi. Ju tekkisid need kunagi metsaheinamaad puhastades-koristades. Ja olingi tagasi Pähkselja ees­otsas. Siin valdas suisa hõre pärna­mets! Istusin langenud haava­lahmakal, vaatasin seda pärnade sammas­saali ja kuidagi õnnestav tunne valdas korraks. Säärane laialehine mets kõige juurdekuuluvaga siinsamas Süda-Hiiumaal! Midagi sellist nii rikkaliku kuhjumina Hiiumaa pinnal vist mujal ei näegi, vaid Hanikatsi laiul. Kõpus kasvab ju küll ka igasugu saluliblesid, ent seal puudub laialehine puurinne nagu siin Pähkseljal.
Enne lahkumist tegin veel mõned avastused. Näiteks leidsin sarapikus noore 10 meetrit kõrge tamme. Ja vana tuttava vahtra leidsin kah üles – tänu õitsvale võrale, mis muude, veel üsna raagjate puude vahel eristus. Ning naabruses kaks jalakat, neist üks mitmetüveline punt, teine sihvaka kahe­jalase läbi­mõõduga tüve­sambana seismas. Jalakajuurtel haljendas muskuslillelehti. Siin olid sead maa üleni üles kündnud, ent ometi mõni lible haljendas: ikka lõokannust ja kuutõverohtu, metsputke, hammasjuurt, siumarja ja isegi mõni viljunud kollane kuldtäht! Kõigele lisaks leidus ka mets-nõianõgeseid. See salu­liik on küll üsna haisva olemisega, ent punased huulõied õige silmatorkavad. Praegu nad veel ei õitsenud.
Magesõstrad olid noores lehes. Ja lodupoolsem osa kubises näsiniintest, tumesinetasid lodukannikesed, männasjaid lehetähti avasid varjulilled…
Oh, tundsin, et lähen kõigest sellest lõhki. No kuis saab üks paik NII ülepakkuvalt rikas olla?! Tõeline muinasjutt muidu nii taiga­ilmelisel ja vaoshoitud Hiiumaal. Sellisel imedemaal peab küll tihedamini käima hakkama!