Teisipäeval Hiiu maavalitsuses toimunud kokkusaamisel vastas küsimustele põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.
Lihaveisekasvataja Mariann Kokla: “Te ütlesite, et [EL tulevasel eelarveperioodil – toim] hakatakse eelistama tööstust, aga mul tootjana tekib küsimus, et kuidas eelistada töötlevat tööstust, kui sel ei ole veel piisavalt kvaliteetset toorainet, et teha mahemärgiga või mingi muu kvaliteedimärgiga toodet?”
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder: “Ma ei mäleta, kas ma kasutasin sõna eelistama, arvan, et kasutasin sõnastust, et senisest rohkem tuleb toetada, mis ei tähenda põllumajanduse arvelt eelistamist. Minu arvates arenes põllumajandus sel perioodil kiiremini kui töötlev tööstus, aga probleem on väga õige. Miks näiteks töötlev tööstus praegu mahedalt toodetut mahedalt ei töötle? Ei ole huvitatud, kuna kogused on väikesed, tarnekindlus ja toodangu kvaliteet on ebaühtlased. Need on kolm suurt probleemi, mis viitavad, et tegelikult on siin põllumajandustootjate jaoks kasutamata potentsiaal. Kui kogused lähevad juba piisavalt suureks, tekib töötleval tööstusel täiskoormus ja ta saab tarnekindluse tagada sööklatele, kauplustele. Kui töötleja teab, et ta saab iga nädal anda kindla koguse kindla kvaliteediga toodangut, tekib tal ka turustamise võimalus, mis on palju kindlam ja parem. Praegu on kogused väikesed ja ebaühtlased, kvaliteet on ebaühtlane. Näiteks lammaste puhul tuleb liha hooajaliselt, siis jälle ei tule. Teame seda probleemi, aga see eeldab näiteks ka lambakasvatajate kokkulepet ja ühistegevust, et tarnitakse tööstustele aastaringselt koguseid, et tööstused oleks ühtlaselt koormatud. Siin on arenguruumi ka põllumajandustootjatel küll ja küll. Ma olen nõus ja me ei taha töötlevat tööstust eelistada mitte tootjate arvelt, vaid järgmises maaelu arengukavas tööstusele kindlasti rohkem rõhku panna, et tugevdada nende toodangu väärindamise võimet ja et nende võime minna eksportturgudele kasvaks. Seda me kindlasti tahame teha ja see ei pea ega saa toimuda põllumajandusliku tootmise arvelt. MAK-is on erinevaid vahendeid ja võimalusi, need tuleb läbi arutada. Praegu otsuseid langetada ei saa, kuna MAK-i suurust lõplikult me ei tea, aga see on üheks tõsiseks probleemiks töötleva tööstuse puhul ja sellele me kindlasti rohkem tähelepanu paneme.
Mariann Kokla: “Siis tuleks toetada rohkem investeerimist kuna hooajalist mahtude erinevust saaks muuta siis, kui meil oleks suutlikkust teha investeeringuid. Loomapidamise juures on ehitised väga olulised ja ka põlluharimine, sest me peame ju kvaliteetset sööta tootma. Ja kui minna mahemajandusele, et kogu Hiiumaa võiks olla mahe, siis see nõuab tohutuid investeeringuid tehnika näol. Labida ja orgiga maad ei hari ja tootjatele tuleks investeeringuvõimalusi avardada.”
Helir-Valdor Seeder: “Teame seda. Eks neid probleeme ole palju. Praegu on ju olukord niisugune, et me maksame mahetoetusi neli korda rohkem kui on Eestis toodetud mahetoodangu käive kaubanduses. Selline olukord ei ole normaalne ja ei saa jätkuda lõputult. Maksumaksja vaatab selle peale väga valusa pilguga. Iga algus ongi raske ja teatud perioodil võib see olla põhjendatud, aga siin peavad toimuma muudatused. Peame võtma suuna mitte ainult mahe elu- ja mõttelaadile, mis on ka oluline ja mida ma väärtustan, ja mis on keskkonnaministeeriumi eesmärk suuremal määral kui põllumajandusministeeriumi eesmärk. Meie tahaksime, et mahetoetuste tulemusel tuleks mahetoodangut. Maheelu on ka suur väärtus, aga mahetoetuste eesmärk läbi põllumajanduspoliitika on ikkagi toodang. Mäletan neid vaidlusi, kui ma ametisse tulin, siis pidime eelkõige vaidlema mahetootjate esindusega selle üle, kumb on olulisem, kas mahemõtlemine või mahetoodangu saamine – oli soov, et mahetoetusi makstaks ainult hektaripõhiselt, sõltumata sellest, kui palju seal loomi peal on. Me ei olnud nõus ja ümarlaua taga leidsime kompromissi selleks perioodiks – pool toetuse arvestuslikust alusest on hektaripõhine ja pool loomadepõhine. Eks me sellega jätkame ja survestame mahedalt tootma. Saame aru, et kuskil on optimum ja ei saa panna 1000 lammast hektarile, aga kindlasti ei ole õiglane ka see, kui ühel on 100 hektaril kümme ja teisel 50 lammast ja toetust saavad võrdselt, aga toodangut annavad erinevalt. Peame viima mahetoetused sõltuvusse mahetoodangust. Seda tahame uuel perioodil muuta. On olemas ka radikaalsem ja põllumajandustootjate jaoks valusam lahendus – hakata mahetoetusi andma tööstustele sõltuvalt sellest, kui palju mahetoodangut neilt tuleb. Sellega tekitame töötlejates huvi otsida kasvõi
tikutulega üles mahetoodang, see töödelda ja valmistoodang mahedana realiseerida ja alles sinna tuleb toetus peale. See ei ole põllumajandusministeeriumi seisukoht, aga niisugune ettepanek on välja käidud ja selles on oma mõte sees. Igal juhul on mahetemaatika juures mõtlemise koht ja tänane olukord meid ei rahulda – toetusi maksame, areng ei ole piisavalt kiire olnud, probleeme on tootmiskogustega, töötleva tööstusega, mis ei ole huvitatud ja fakt on see, et isegi sest vähesest mahetoodangust jõuab tarbijani vaid marginaalne osa.
Üles kirjuta
