Mõnes mõttes jääb sel nädalavahetusel saare tavapärane elu seisma. Selle asemel kihab kogu (m)elu ühepäevakohvikute ümber.
Kuigi kohvikutepäeva korraldajad püüavad igal aastal leida midagi uut, leidub neid, kes õhkavad algusaegade kohvikute järgi. Olevat olnud kuidagi väiksemad. Ja kodusemad.
Polnud neid ka niipalju, et ei jõuaks kõiki läbi käia. Mäletame ju, et nii mõnigi rõõmus kohvikuline raporteeris – kõik 15 läbi käidud! Nüüd püüa, kuidas püüad, kõiki 38 ikka külastada ei jõua. Igal pool söömisest rääkimata. Hea, kui mõnes midagi mekkida jõuad.
Kui rahvasumm ja kohvikumelu ära tüütavad, võib minna Pühalepa kirikusse muusikafestivalile.
Või siis metsa ja mere äärde. Hunti kartmata. Tänases lehes selgitab Peep Männil, kuidas ära tunda inimesele potentsiaalselt ohtlikku hunti. Niimoodi käituvast hundist pole siin saarel veel kuulda olnud.
Ka Tahkuna väidetava hundirünnaku üle elanud naine on nüüd meedias öelnud, et ta tegelikult ei näinudki, kes teda näost hammustas.
Küll jõudis toimetuseni info, et hobused ehmatasid Sääre tirbile läinud suvitajaid, kel kaasas kaks koera. Koeri silmanud hobused ründasid neid. Pealtnägijate sõnul sattusid kohale tormanud hobuste tõttu ohtu inimesed, kelle seas oli ka lapsi.
Kas Sääre tirpi piirava aia küljes ikka on hoiatussilt, et aias on hulk lahtiseid hobuseid? Kas seal on ka soovitus koerte ja lastega mitte siseneda?
2. august 2019.
