Käesolev kirjatükk peaks olema hea näide mitme olulise kaasaegse hariduse komponendi rakendamisest õppetöös. Samas on tegu lihtsalt väikese tagasivaatega toreda klassi toredale õppereisile pealinna, millesarnaseid teevad tõenäoliselt kõik klassid Hiiumaa koolides.
Umbes kuu aega tagasi küsis üks lapsevanem, kas me võiks klassiga minna Nukuteatrisse vaatama Mirko Rajase lavastust “Väike prints”, kuna eesti keele tunnis on Saint-Exupery kultusraamat just sel perioodil kohustuslik lugemine. Tänasin ettepaneku eest ja asusin etenduse üksikasju uurima. Kuna käis sooduskampaania, saime piletid veidi odavamalt. Bussi tellimise võttis enda peale meie vastutulelik ja toimekas majandusjuht ja nii jäi meil üle vaid õiget aega oodata.
Enne ärasõitu tegi teine lapsevanem ettepaneku, mis tundus samuti elluviimist väärt. Nimelt oli 7. oktoobrini Katariina kirikus, mis asub Nukuteatrist vaid kiviviske kaugusel, eesti käsitööpärimust tutvustav Eesti Käsitööliidu näitus “Ajatus”. Mõnekümne tippkäsitöölise seas on seal ka Hiiumaa juurtega Aet Reha hiiu pitsi heegeldused. Selleks, et motiveerida õpilasi näituse taiestega tutvuma, leppisime kunstiõpetajaga kokku, et lapsed teevad oma lemmikmustrist või taiesest pildi ning joonistavad selle järgmises kunstitunnis paberile. Reis tundus kohe veel ilusam ja mõtestatum. Vähemalt õpetaja jaoks.
Elu on aga selline, et tegelikkus suhtub meie plaanidesse sageli lustaka loovusega. Nimelt avastasime Katariina kiriku ukse taha jõudes, et just teisipäev on see päev, mil näitus suletud. Väike mõnusalt vihmane jalutuskäik vanalinnas ei teinud muidugi kellelegi grammivõrdki kahju ja see, et näitus suletud, paistis morjendavat ainult klassijuhatajat, kes tundis väheke piinlikkust. Laste jaoks aga tundus mõte Rocca Al Mare ostukeskuse “näitusest” lausa suurepärane. Kuna ostukeskuses ringivaatamiseks erilist lisamotivatsiooni vaja ei läinud, siis sealset väljapanekut me kunstitunnis joonistama ei hakka. Seal oli väljakutseks matemaatika valdkonda kuuluv ülesanne, kuidas ema-isa poolt kaasa pandud rahanatukesega võimalikult palju erinevat näksimismaterjali osta.
Aga ikkagi “Väike prints”. Linna sõitsime ju ikka etenduse pärast. Nukuteatri uksed olid meie ees täitsa valla, etendus toimus ja isegi meie olime täiesti õigel ajal ja õiges kohas. Nii said Kärdla põhikooli peaaegu kõige vanemad õpilased taas ühe kahevaatuselise teatrielamuse võrra rikkamaks.
Alguses ehmatas veidi, kui meist järgmine Nukuteatri majja saabunud grupp tundus tulevat kohalikust lasteaiast. Äkki ikkagi on tegu mudilaste tükiga? Hiljem oli nendest mudilastest tegelikult päris kahju, sest tükk oli kõike muud kui lasteetendus. Nalja oli näpuotsaga, meeleolu kohati veidi rusuv, rikkalikud heli-, video- ja valgusefektid süvendasid tüki kosmilist, traagilist ja sügavmõttelist alatooni ja dialoogid olid kõrgelennuliselt filosofeerivad. Tõenäoliselt võttis kaheksandikelgi tükk tegu, et etenduse sümbolism ja lavastuskeel enda jaoks tähendusrikkaks mõtelda.
Üks meist veidi noorem teatrikülastaja ütles pärast esimest vaatust ohates: “Loodetavasti teine vaatus aitab mind millestki aru ka saada!” Kui mu oma klassi laps pärast etendust ütles, et see oli ju täielik armastuse lugu, siis hingasin kergendatult, et keegi oli vähemalt millelegi pihta saanud.
Mirko Rajase lavastuses oli tõesti väikese printsi juba surematute tsitaatide ja veidi sürrealistliku tegevustiku ja lavastuse sisse peidetud (või siis mitte nii väga peidetud) kirjaniku enda suhete ja armastuse traagika. Erinevalt raamatust tõi lavastaja küllalt tugevalt lavale autori valu ja tõdemuse, et ta ei ole osanud oma ainukest tõelist roosi hoida ja armastada.
Hindan kunstis alati seda, kui see motiveerib mind midagi paremini tegema või midagi oma elus muutma. Väike prints motiveeris. Mõistsin koos autoriga, kui eriline on see, kui Sul on see üks väga erakordne roos, kelle eest hoolitseda ja vastutust võtta. Äsjaremonditud Nukuteatrist vanalinna munakivisillutisele astudes kandsin enda rinnus veel suuremat soovi oma väga erilist roosi hoida.
“Kui keegi armastab oma lille, tõega armastab seda lille, mida on üksainus kogu maailma ruumis, miljonitel tähtedel, siis sellest on küllalt, et vaadata neid tähti ja õnnelik olla… Ma vastutan oma roosi eest ja ta on mulle ainuke maailmas… Inimesed kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias… ja ei leia, mida nad otsivad… Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest.” (“Väike prints”)
Loodetavasti sai väike, aga väga tark prints istutada ka meie kaheksandikesse midagi, mis nende kunagistes suhetes ja juba praeguses ellusuhtumises head vilja kannab. Ses osas annab lootust ühe õpilase tagasiside: “Mulle puges hinge lause, mis oli midagi sellist nagu “Tähtis on silmale nähtamatu”. See on väga hea tarkus, mille järgi elada. Kui me ausad oleme, siis tähtis ei ole, milline sa välja näed või kui “ilus” sa oled. Tähtis on ikka see, mis on inimese sees. Kuidas inimene käitub nii enda kui teistega.”
Mõni ütleb: “Ah, jälle üks raisku läinud koolipäev! Nii palju tunde jäi ära!” Teine ütleb: “Milline imeline muutunud õpikäsitluse rakendamine, lapsevanemate kaasamine, integratsioon erinevate õppeainete vahel ja kogemusõpe.” Võta nüüd kinni, mis elus ja hariduses ikkagi see oluline ja tähtis on!?
Timo Lige
Kärdla PK muusikaõpetaja ja 8. klassi klassijuhataja
