Tulnud vahemerelisest Pinteri aiast, ei saanud lõunamaiste elamusteta edaspidigi läbi. Seal pargi taga helendasid kutsuvad varemed.
Jah, ühest küljest kahju, et kunagist piiskop György Szathmary 16. sajandi alguse renessansspaleed enam täies hiilguses alles pole. Türklaste võimu ajal elasid palees dervišid. Hiljem hoone aga lagunes. Kuid ka nüüd, konserveerituna, on need kohalikust permi ajastu lubjakivist varemed maalilised. Siit avaneb kaunis panoraamvaade üle Pecsi linna.
Varemete kõrvale ja jalamile on rajatud suur haljasala, ehitatud purskkaevud. Haljastus pani esimese hooga ahhetama. Õlipuud?? Kuid ei, kuni neljameetriste igihaljaste puude okstel vaatasid vastu tõrud. Seega iilekstammed. Eks õlipuid olegi siin palju tahta, isegi Pecsi lõunamaise kliima jaoks on nad liialt õrnad. Kuid jah, sedasi paekiviste varemete taustal petsid nad vägagi ära, näides noorte oliivipuudena. Ning üks värvitammepõõsas igihaljendas nende seas ka. Lisaks kahe-kolme meetri kõrguste piiniate pallvõrasid, üks küpressipiik ning roheraagne spartsium. Mediterraanne komplekt missugune!
Järgmiseks sukeldusime seevastu maa alla. Mis võib kuumas augustipäevas veel meeldivam olla, kui saada kolmveerandtunniks ära jahedaisse koopaisse. Isegi liiga jahedasse. Tettye koobastikus valitseb 14-kraadine temperatuur, seda aastaringselt.
Kujutlesin, et lõpuks näen esmakordselt elus stalaktiite ja stalagmiite. Ses suhtes pidin pettuma, midagi säärast seal pole. Ja üldsegi näisid tunnelid kahtlaselt inimkäte poolt kujundatud, paistsid ilmsed kaevejäljed. Tegelikult osaliselt nõnda ongi. Algsed tunnelid uuristasid pehmesse allikalubjakivimisse jääaja lõpu sulaveed, umbkaudu kümne tuhande aasta eest. Rooma ajal töötasid maa alt väljuval ojal vesiveskid. Türgi ajal juhatati vesi ära linna kaevudesse. Ning enam polnud rahval alust arvata, et siin mäesügavuses elab lohe, kes hirmsaid hääli teeb. Muide, vesi on ses mäepõues endiselt alles, voolab aga allpool koopapõrandat torudesse kängitsetult. Vee väljumist saab näha õues, koopasuudmest natuke eemal orus, kus ühe ukse praost tulvab treppi mööda alla päris korralik allikaoja. Mõelda, et säärase pika põuaga ikka veel nõnda rikkalikult vett jagub!
Koobastik oli hoolimata inimkäte poolt laiendamisest siiski huvitav. Seintes võis näha Napoleoni koogi sarnast kihistut – muiste lupja ladestunud puulehtede massi. Ning isegi terve puutüvi paistis seina sees. Laternate valgel on visad hõredad rohelised samblad suutnud kasvama hakata – ilma ainsamagi päiksekiireta.
Muuseas leidsin ka ühe algupärase tunneli. Kitsa ja tujuka põhjaga, mis kadus kuhugi kõrgemale käänaku taha. Siin voolas tõesti muiste maa-alune oja – kinnitas see lõhang.
Omaette elamus oli jõuda ühte toasaali. Kapp ja laud ja voodi ja mis kõik. Videoekraanilt etendasid näitlejad siinseid elanikke. Tundub üpris uskumatu, ent veel 19. sajandi lõpul elasid neis koopais inimesed. Võiks arvata, et üsna mugav, sest talvel on siin soe ja suvel jahe. Kuid vaevalt see teab mis mõnus oli. Kogu aeg 14-kraadises temperatuuris ja igikestvas rõskuses, õhuvahetus küllap väga vilets ning pidevat kottpimedust oli vaja lambitulega tõrjuda. Pigem ikka lausa karm elukeskkond…
