Ükskõik, kellega ja millest aastal 2022 rääkida, jõuame välja sõjani. Anu Pielberg ütleb tänases lehes õigesti, et Eesti on sõjas. Kuigi meie ümber ei plahvata pommid ega hukku inimesed, oleme me Ukrainas toimuvast rohujuureni mõjutatud.
Me ei ole kõrvaltvaatajad.
Mäletate, kuidas veebruaris hirmuga jälgisime, mis rindel toimub. Polnud ebatavaline, et öösel läks uni ära ning käsi haaras telefoni järele: „Kas Kiiev veel püsib?“. Pea aastaga on see hirm justkui taandunud või õigem oleks öelda, et muutunud igapäevaseks. Seda ei tohiks tegelikult juhtuda. Ei tohi väsida ja mõelda, nagu sõda oleks igapäevane ning mis me ikka sinna teha saame. Muidugi saame, palju saame. Kasvõi aidates neid, kes on kaotanud kodu ja lähedased.
Vastuolulisel moel on elu kriiside keskel läinud nagu paremaks, mitmekesisemaks. Seda nendivad päris mitmed neist kümnetest inimestest, kes tänase lehe veergudel aastale tagasi vaatavad. Praamidega polnud üle aastate jama, üritusi toimus rohkelt ja pikalt. Hea on ju seegi, et elektrikatkestuste tagajärjel jõudis riigiisadele vast kohale, et ka selles vallas peab midagi ette võtma. Usutavasti toob uus aasta sel teemal häid uudiseid.
Keeruline maailm on õrnem ning puudutused tundlikumad. Pisikesed asjad loevad rohkem – hea sõna, tunnustav patsutus või toetav pilk kulub meile kõigile ära.
Olgem üksteise vastu head. Enda vastu ka.
Hiiu Lehtki tegi sel aastal kannapöörde – oli uue tulemise aasta. Paar esimest kuud on olnud hoovõtu aeg ning uuel aastal loodame meiegi koos oma lugejatega veelgi paremini lendu saada.
Head vana aasta lõppu ja paremat uut!
Hiiu Lehe toimetus
