Lõunaeestilik punakat värvi pinnasetee sai Kalametsa jõekese silla ületamise järel korrapealt otsa. Edasi kummusid künkarohumaad. Kunagi läks siit tee kindlasti edasi. Kui selja taha jäänud osa Metskülast on endiselt vägagi elus, siis itta järgnesid ainult varemed. Kurb oli see vaatepilt.
Ehkki teisalt need kohalikust dolokivist vundament, hoone müüritis ning üle ojaoru kõrguv otsaviil nägid samas ka välja üpris maalilised. Jah, siit Markuse orgu kulges kord kindlasti tee, sest seal asus kunagi jõukas talu. Sel hetkel üle välja sammudes me seda veel ei teadnud. Vaatasime nukraid, ent samas lummavaid kiviehitiste jäänuseid, lasime pilgul uidata taamal paistva metsamüürini. Seal kuskil jookseb Eesti piir, kõigest kahe versta kaugusel, ning selle järel juba eestlaste talud: Tämbelse ja Kalkahju kunagine metsavahikoht, terve Karisöödi küla.
Oma eelmisel, üsna põgusal põikel Markuse orgu (Markuzu grava) ma sealsest just ülemäära vaimustusse ei sattunud, olin toona Kalametsa kanjonist, tolle kaljuseintest ja pahisevatest joakestest lummatud. Ent visuaalselt jättis uhke mulje ka Markuse org. Ikka õige vägev näib see. Ülal punakaid dolokalju rante, alla sügavikku kukkumas järsud veerud, põhjas pisike ojanire.
Kuidas küll selline väeti ojakene on säherduse tohutu sälkoru suutnud uuristada? Eks jah, muiste olnud jõed vägevamad ja allikad veerohkemad.
Üllatas, et stendi uskudes on Markuse org Kalametsast kõigest meetrijagu sügavam – 13 meetrit. Ma pakkunuks küll 20 meetrit ära! Ju võimendab siinset sügaviku muljet kitsa sälkoru pikkus.
Ronisime alla oru põhja ning ukerdasime kivirahnude vahel tasakesi sulisevat ojapidi ülesvoolu. Kuueteistkümne aasta eest polnud ma seda viitsinud. Eks jah, toona polnud ju ka autot abiks, aur läks niigi Koivaliinast siiani kõmpimisele.
Ülesvoolu tõusis ojasäng tasapisi ülespoole, mistap org muutus aina madalamaks. Kahelt poolt trügisid paepangad juba päris lähedale. Nende kiviste väravate järel muutusid veerud laugeks. Siin lubjarikkas orus vohas salumaailm. Laialehiste puude ja toomingate noore halja katuse all katsid maapinda kollased ülased, lillad käopäkad ja mitmeõiesed kuutõverohud. Ilus koht. Ent retke nael ootas just siinsamas veel ees.
Ojanirekese vastaskaldal, läbi lehtiva võpsiku, paistis otsaviiluga, katuseta jäänud hoone. Kõrval maakelder. Edasi jõudsime oja ületava truubiteeni, mis nüüd tuleb ei kusagilt – Kalametsa poolne kink on tervenisti orasepõlluks saanud.
Teease tõusis veerule. Olime ühtäkki jõudnud justkui kunagisse mõisasüdamesse. Suured lehtpuud nagu pargis, dolokivist, tellisnurkade ja -aknapiiretega häärberi müürid, vasemal teine vägev paekivist hoonevare, küllap laut. Tolle talad vedelesid sisselangenult maapinnal.
Need varemed siin mõjusid kuidagi sürreaalseina. Mis mõis see sihuke küll oli? Märt sõnumeeris mobiilselt oma Läti sõbrale. Too uuris kohe välja. Et ei, mingit mõisa pole siin Markuzu gravas kunagi olnud. Seega sihuke vägev talu! Seda kinnitasid ka aastaarvud müürides, pärinedes mõisaaja järgseist aastaist. Lauda sissepääsu kohal kivis arv 1932 ning ojaserva hoone viilul 1928. Need tegid mu kurvaks. Kogu see paik hakkas painama. Milline jõukas talu siin Läti eelmise iseseisvuse ajal suudeti üles ehitada! Vaimusilmas kangastus praeguse kaduvuse asemel kunagine töökuse ja edasipüüdlikkuse klantspilt. Kuid kahjuks jäi kõik see väga üürikeseks. Teadagi, juba 1940 hakkasid nõukalased laamendama. Võib arvata, et selle rikka talu pererahvas küüditati. Või kes seda teab, kuis kõik läks. Oleks huvitav rohkem selle paiga ajaloost teada saada.
Kõndides üle Markuse oja truubi, silmasime vasemal oruveerul kaduvikku vajuvat palkmajajäänust. Vahest elati algul selles vanas majas, kuniks uus uhke elumaja kerkis – arutles Märt. Jah, võib-olla oli see nii.
Sügav kahjutunne jäi mind saatma veel pikaks, annab tunda praegu neid ridu kirjutadeski. Liiga palju on näha neil Eesti naabruse Läti ääremaadel hüljatud uhkeid kivimaju. Milline kant see kunagi ikka oli. Ju rikkad nagu mulgid meil. Kui mulkidel olnuks sama lahedalt võtta head ehitusmaterjali, devoni dolokivi, vahest näeksime ka siis siinpool piiri nõnda palju sääraseid pääsmatult kaduvikku määratud ehitisi?
