Kuutõverohud kasvavad ka Nõmba metsas

Vahel jääb vägisi mulje, et piisab vaid midagi väita, kui asjalood sootuks teistsuguseks osutuvad. Alles see oli, kui Prählal Nuutri jõe ääres käisin harilikku kuutõverohtu jahtimas. Ja leidsin mõne üksiku taime, arvates, et see on mu esmakordne leid veerandsaja Hiiumaal elatud aasta jooksul. Aga tegelikult…
Ühel septembrilõpu hommikul suundusin Nõmbalt Tubala poole, plaanis korjata kodusesse puisniidumetsa külvamiseks näsiniine vilju. Metsatee laskus mäenõlvast alla. Kogu ümbrus oli vana tuttav. Ent siis näe: ühtäkki nagu ilmutis otse teeservas kaks koltuvat kuutõverohu vart! Ja eemal veel paar. Ja siis terve kogumik. Kas ma olen kogu aeg pime olnud või?!
Jõudsin näsiniine­sarapikku.Piibelehed juba pruunistusid, ent kevadised sea­herned rohetasid kui oleks nad igihaljad. Sarapuud ja magesõstrad kippusid koltuma, luues sügisest meele­olu.
Ja vahi: siingi jälle kuutõverohud! Täiesti reeglipärasena üle kogu rohuse salumetsailmelise ala. Kusjuures paljudel mustjas­sinakad marjadki küljes. No kuidas ma varem küll neid siit ei leidnud? Nojah, ju eelmisel sajandil siin pähklil käies ma lihtsalt ei pööranud neile tähelepanu. Hilisemal ajal olen sellesse metsa sattunud aga väga harva ja sedagi varakevadisel näsiniinte õitseajal, mil kuutõverohud kõik maa sees peidus kükitavad. Teisalt on tore, et taimeüllatusi sedasi pikkade aastate peale jagub. Igatahes sai see mets mu jaoks veelgi väärtust juurde. Korjasin hulga kuutõverohumarju kodupuisniidule külvamiseks. Näsiniined olid siin aga enamuses tühjad.
Edasi viis tee näsiniine­allika juurde. Kuna ilmad olid pikalt kuivad olnud, popsutas allikas vaid vaikselt oma vesises pesas kraaviservas. Suur näsiniin ta kohal kolletas lehti, olles paraku ainsagi viljata. Üldse pakkusid näsiniined siin väga erinevat pilti. Muist juba raagus, muist veel suvehaljad. Oma piklike lehtedega näevad nad meie valdavalt põhjamaistes metsades tõeliselt ainulaadsed välja. Ja kui mõnel veel lihavad punaviljad küljes, ei jää vaatepilt ilu poolest kevadisele õitsemisele sugugi alla.
Sain siit oma soovitud saagi kätte. Tjah, kas on veel kedagi teist säärase kiiksuga? Minna metsa marjule, et korjata mürgiseid kuutõverohu ja näsiniine vilju. Käia mitte pohlal ega mustikal, vaid kuutõverohul ja näsiniinel…
Muuseas jäi selles metsas mu teele üks sõstrapõõsas. Kas looduslik liik karvane sõstar, keda Haide-Ene Rebassoo on kunagi Nõmba kandist leidnud? Ent ta lehed olid alt täiesti siledad, kui rood välja arvata. Tundub, et tegu on siiski aiast metsistunud punase sõstraga.
PS Ühel oktoobrihommikul jäi bussiaknast vaadates Tubala põhjaserval teeveere sarapiku all silma hulk kullendavaid sulgjaid siluette. Harilik kuutõverohi on ka selles kohas olemas! Tänu sügisvärvusele nad järsku sedasi nähtavaks said. Levikukaardi järgi ongi Prähla-Tubala kant õige kuutõverohu­rikas.