Meil on hulk tublisid inimesi, kes on panustanud selleks, et teha midagi oma kogukonna heaks. Kõik nad väärivad kiitust ja tunnustust. Isegi kui nad kipuvad ütlema – ah, mis nüüd mina.
Näiteks Vaino Väljas, soliidne ja tark mees. Ehk nagu öeldakse Suur Vaikija ja Suur Hiidlane, kes pälvis teise tuntud hiidlase, Aadu Luukase missioonipreemia.
Või aasta vabatahtliku tunnustuse pälvinud Andres Laanejõe, kes on mitmes mõttes eriline inimene.
Ta peab lastes huvi äratamist tehnikamaailma vastu väga oluliseks. Laanejõe on öelnud, et selles vanuses on see odav – natuke puitu, paberit, liimi, robotidetaile, millele on vaja lisada palju aega ja armastust. Kalliks läheb see siis, kui see laps on täiskasvanu ega oska oma kätega midagi teha ning peab iga töö jaoks meistri palkama. Õige jutt!
Suur oskus on lapsi õpetada nii, et nad sellest vaimustuksid. Mitte nii, et lükkad lapse sinna või tänna ja käsid teha seda või toda. Tõeline Õpetaja suudab äratada lapses huvisädeme nii, et lapsi mõistab – igas töös peitub alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks.
Vabatahtlikud tegutsevad heast südamest ja tihti ainult aitähi eest. Nii Väljas kui Laanejõe on tegutsenud juba aastakümneid, ometi pälvisid nad tunnustuse alles nüüd. Hiiu Leht kutsub üles tublisid ja tegusaid inimesi meie ümber tähele panema.
Arvame, et kõigile ei saa küll aumärke jagada, aga vahel piisab ka lihtsalt märkamisest ja tunnustavast sõnast.
12. detsember 2017
