Veetnud mitu aastat järjepanu Põhjalas, oli Doonaus haljendaval Margiti saarel kõik järsku hirmus huvitav.
Varasematest Kesk-Euroopas käikudest oli enamik puuliike siiski vanad head tuttavad. Nagu uhked läänetseltised ja keepuud, kuldpöörispuud ning jumalapuud. Tore oli taas kohata seedreid. Vahemerelist meeleolu lõi harilik juudapuu ning sinistes püstistes õisikutes ja kanepilaadsete lehtedega mungapipar (Vitex agnus-castus). Mungapiprapõõsad osutusid tegelikult parajaks üllatuseks. Ma ei arvanud, et see üpris õrnuke Vahemeremaade jõe- ja ojaorgude liik sedasi hästi ka Ungaris hakkama saab.
Hõlmikpuust ja suurtest jugapuudest ei maksa rääkidagi. Ungari kodumaist dendrofloorat esindavad õissaared ja parukapuu. Viimane kasvab saare läänekaldal, on täitsa väikse puu mõõtu. Selle all oli meeldiv istuda ning üle Doonau Buda kallast vaadelda. Kõiki neid kuue vaguniga tramme, maju ning üle kerkivaid metsarohelisi mäenõlvu.
Paraja mõistatuse pakkusid Margiti saare pargid kah. Seal 3–4meetriste loorberkirsipuude kõrval haljendas üks tihelai ligi kümnemeetrine põõsjas puu. Pealtnäha tseltis mis tseltis. Sama tüüpi lehed ning pikkade varte otsas rohelised väiksed mammud. Kuid lehed osutusid paksudeks ja nahkjaiks, täpipealt igihalja moega. Võib siiski arvata, et tegu ongi mingi tseltisega. Selles perekonnas esineb mitmeid (lähis)troopilisi igihaljaid liike. Aga et üks säärane on võimeline nõnda kasvama Budapestis… Täpne liiginimi jäigi esialgu välja selgitamata.
Margiti saare kõige suursugusemad puud on vahtralehised plaatanid. Neid on palju, nad on muljetavaldavate mõõtmetega. Ja ka kujuga. Võtta või nood seal saare lõunaosas, klassikalise muusika saatel jugasid purskava vetemängu naabruses. Enamjaolt silehallide tüvedega ja paljuharulised, luues muinasjutulise meeleolu.
Edasi parkide sügavusse liikudes jäi ette päris hiiglasi. Üles sööstvaid lapilisekoorelisi või pahklikke sambaid, jämedad oksaharud kaugele laiali sirutumas. Mõõtsin paari puu tüveläbimõõdu maapinnalt oma isiklike jalgadega ära. 7–8 jalga tuli suisa. Üks jalg võrdub 12 tolli ehk 30 sentimeetriga. Nii et arvutage ise…
Ühe iseäranis laiutava plaatani ümber oli veetud aed. Tüve edasise sodimise vältimiseks. Silt teatas, et tegu on saare kõige kõrgema plaataniga. Arvandmeid kahjuks lisatud polnud.
Korraga avastasin jalgtee kõrvalt terve lasu sügavalt lõhestunud pruune lehti. Idaplaatan? Pilku üles tõstes selgus, et just see siin tõesti kasvab. Peenrõmeline sihvakas tüvi nii 2–3 jala vahele läbi mõõta. Paraku paistis võra õige hõre, täis kuivavaid lehti. Vahtralehistega võrreldes näikse idaplaatan seega põuaõrnem. Ehkki pärineb kuivade suvedega Kagu-Euroopast ja Lähis-Idast, kasvab ta seal alati niiskust säilitavates jõeorgudes. Siinne põud oli aga tänavu tõesti hirmus. Pargiaasade rohi oli kõik lausa halliks kuivanud, täiesti surnud. Viimased suved on Ungaris olnud järjepanu põuased. Näib kui liiguks see maa ära vahemerelisse kliimavöötmesse.
Sellesama idaplaatani juurest paistis mu Margiti saare retke peaeesmärk: Maclura pomifera. See mooruseliste sugukonda kuuluv jäänukliik elab looduses vaid Texase ja Oklahoma osariigis. Euroopas kasvatatakse teda küllap eeskätt iseäralike suurte krobeliste viljade pärast, mis mõneti meenutavad apelsini. Seest tihked ja piimmahla täis viljad aga inimesele süüa ei sünni. Kuid ka ilma viljadeta on makluura täitsa ilus puu. Meie oludes pigem liiga õrnuke, ent Kesk-Euroopas vabalt kasvatatav.
Siinne makluura on mitmes mõttes eriline. Teda peetakse Margiti saare kõige vanemaks puuks. On julgelt 200aastane, elas üle 1838. aasta suure rüsijäärünnaku ning veel kaks hilisematki 19. sajandi jäämineku tulva. Nonde tõttu ta säärane kummaline välja näebki. Kahest peaharust üks roomab maas eemale, üles käändumise kohal tungib läbi õhu maasse omaette jäme juureharu. Üldmulje puust on kui kahest kokku kasvanud siiami kaksikust. Harud on õige tüsedad, isegi ehk oma kaks jalga läbimõõdus. Varem on harusid olnud rohkem, ent kuivamise järel on need maha saetud. Sõlmes ja pahkadega tüvede elusosast paistab laialt ka surnud puiduosa. Pidevast otsaronimisest on sügavrõmeline korbapind heleküpspruuniks kulutatud.
Siinne makluura ei ole teab mis kõrge. Üheks põhjuseks on hooldus. Mitmed ladvad kippusid kuivama, mistap on neid tagasi lõigatud. See tuli puu tervisele kasuks, mõjudes omamoodi noorendavalt. Uus harunemine loob üpris lopsaka halja võra.
Kahesaja-aastane makluurapuu oli lummav. Päris tükk aega veetsin tema juures, raatsimata lahkuda. Ja mõtlesin seal oma koduaia makluurale, kes aastaid maapinnani tagasi külmus ja alles viimaste leebemate talvede järel suutnud väikseks põõsaks kasvada. Suurt puud temast vaevalt tuleb. Ja säärast põlist tegelast, nagu see Margiti saare makluura, ammugi mitte.
