Vilaflor on Tenerife mõistes üks eriline asula. Linnakese ümber künkail vohavad männimetsad. Peale nädalaid lehtmetsasel Gomeral mõjus see ümbrus siin ütlemata kodusena. Kui Kanaaridele elama asuda, siis ehk just sellesse kohta?
Esiti ei uskunud ma oma silmi, oleks kui plaksti! põhjala taigavööndisse sattunud. Kuid lähemalt vaadates on kanaari männid sootuks erinevad oma heledate vaksapikkuste okaste poolest. Nad meenutavad üsnagi Põhja-Ameerika kollast mändi, on sellest aga veelgi lopsakama okastikuga.
Põhjala mulje väärab aga muu naabruses kasvav eksootika. Siin-seal kerkisid kanaari datlipalmid, kelle looduslik asuala ulatub nii umbes kuni 800 meetrit merepinnast, seega siia 1400 meetri kõrgusele on nad istutatud. Aedades vohavad tsitrused, haljastuses näeb peenelt lõhestunud sulglehtedega Lõuna-Ameerikast pärit rosee-piprapuud (Schinus molle).
Haljastuses kohtab ka kohalikke liike, näiteks paksuvõrselisi teide luudpõõsaid ja kanaari ussikeeli (Echium wildpretii). Kuni kahe meetri kõrguseks virutavad ussikeele õisikuküünlad on väga silmapaistvad. Üks kanaari ussikeel siin juba õitses: hõbejate lehtede kohal pikk paks punav õisik ilutses mis jaksas.
Vilaflori vanalinn on üks Kanaaride kenamaid. Nojah, tõttöelda, ega me peale Gomera San Sebastiani ühtegi teist vanalinnatuuri seni teinud olnudki. Valdavalt olid siin valged kivist majad oma paljuruuduliste ülalt kaarjate akende, tumedate puidust uste ja mõnede rõdudega.
Meil oli hädasti vaja hotellituba, sest enda pesemine kulunuks väga ära. Põikasime ühte ja teise kohta, kokkuvõttes oli see mõttetu ringitrampimine ilma mingi tulemuseta. Ühest peenest vanalinna hotellist juhatati meid sakslaste pansionaati. Kuid seegi oli OCUPADA ehk rahvast täis. Oh, va sakslased, Kanaarid kubisevad neist; siingi kõlas tänavail üha saksa keel, vene keelt sekka kah. Säärast öömajade lootusetut hõivatust polnud me oma reisidel kusagil mujal kohanud kui Tenerifel.
Ei jäänud üle muud kui kõmpisime tagasi asula ülemisse ossa, kus leidub lapike tühermaad. Siin ühe hüljatud maja ümber on heinamaaterrassid, kus kahjuks vastik ogaline võõrliik, viigikaktus hakkab peale pressima. Maja juures kõrgub ka uhke kanaari datlipalm, nii kontrastne ümbritsevate männikute taustal.
Tore laagriplats oli see. Vanalinna taga paitas kauguse hägus meri, justkui oleks Vilaflor mereäärne linnake. Tegelikult asub meri linnast kaugel, all, peagu miilisügavusel. Põhjamaise moega männimetsad kümblesid õhtupäikese kullas. Rästad vilistasid-tsäkutasid, tuvid uhhuutasid. Naeratav kuusirp hiivas end ülespoole. Läks aina külmemaks. Valmistusin öökülmas telgis lõdisemiseks. Kuid mingil hetkel jahenemine peatus pluss viie kraadi juures. Nojah, ikkagi Kanaarid, mitte põhjala.
Järgmisel, 24. märtsi hommikul avanes telgiuksest lummav vaade: meist allpool heljus tihe vatjas pilvemass, linnamajad selle kohal ujumas. Olime pilvepiirist kõrgemal! Ruttu hakkas päike kõrvetama ja värvis õhulised männimetsad kollakaks.
Erko kiirustas “mingeid suuri mände” kaema. Olin laisk, sest jalad andsid tunda ja üldse. Pärast selgus, et siit mitte just kaugel elutsevad vahest maailma võimsaimad kanaari männid üldse. Kõrgeim neist suisa 56 meetrit, teine 45 meetrit ja tüve läbimõõt kümme jalga ehk 3 meetrit. Selline jutt hajutas kohe mu entusiasmitu olemise, ent nüüd oli juba hilja, sest peagi pidi tulema buss. Noh, tagasiteel tahan ma neid mände kindlasti näha! – otsustasin. Ent tagasi me Vilaflori kaudu ei tulnudki…
Enne bussi jõudsime veel süüa hommikust veerenni juures. Siin pesid naised kunagi pesu ja siin joodeti loomi. Nüüd nirises vett vaid hädapärast, sest kõik ojaveed lähevad torudesse ning kogumisbasseinidesse, jättes Kanaaride niigi vähesed ojad suuremas osas kuivale.
