Argo Nurs “Rind täis uhkust, justkui päris ema, ütlen, et üheksast lõpuaktusel välja antud kuldmedalist kuus ning neljast hõbedast kaks said just nemad,” kirjutab tantsuõpetaja Tiina Kaev.
Stuudio möödunud hooaeg on olnud täis ootamatusi. Mitte et neid varem poleks kunagi ette tulnud, kuid seda, et tantsimine ja kõik muu elu seisma jääb – midagi sellist ei osanud keegi isegi unes näha. See oli aeg, kui sai mõtteid mõlgutada, uusi ideid koguda, aga ka kurvastada.
Mind kurvastas kõige rohkem, kui mõtlesin lõpetajatele, kellele see hooaeg pidi stuudios jääma viimaseks. Oli ju taas kätte jõudmas stuudio pereheitmise aasta ja valmistasime juba sügisest hoolega ette lõpuetendust. Muinasjutu “Tuhkatriinu” ainetel panime kokku etenduse, kus igal lõpetajal tantsida üks peategelase rollidest, et anda üks tore ja meeldejääv lõpuakord kaksteist aastat kestnud teekonnale, mis oli täis armastust tantsu vastu. Tüdrukud omapoolt soovisid kinkida oma toetajatele, publikule ja sõpradele ühe etenduse ning tänada Hiiumaa sooja ja toetavat publikut, kes neid kõik need aastad alati hästi vastu võtnud on. Tantsud selged, kostüümid valmis õmmeldud, dekoratsioonid valmimisel, vaid väike sabaots veel teha, ootasime elevusega 1. aprilli, esietenduse päeva. Ja siis tõmbas vääramatu jõud kõigele kriipsu peale ja pani meid ootele. Tantsusaal jäi tühjaks ja kostüümid nukralt rippuma.
Kuigi kõik näis hetkeks seisma jäävat, kulges elu ikka edasi, natuke küll teistmoodi. Nii tuli tüdrukutel kõigi raskuste kiuste lõpetada gümnaasium ja teha ettevalmistusi uute radade valimisel.
Etendus ära ei jää!
Kui nad midagi tegid, siis ikka ja alati hingega, pühendunult, armastusega ning alustatu alati lõpuni viies. Kõiki minu ilusaid ja kiitvaid sõnu nende kohta toetab ilmekalt ka tüdrukute otsus, kui nn koroonaajal veebikoosolekut pidades ärajäänud etendusest rääkisime. Vaja oli langetada otsus, kuidas edasi ja mis saab etendusest?! Peale arutelu oli otsus ühine – ära me seda ei jäta, nii suur töö on tehtud ja poolikult ka teha ei taha – nii et proovime sügisel üle oma varjude hüpata ja anda etendus novembri lõpus, kui Tiina Tantsustuudio 15. sünnipäeva tähistab.
Just selle pärast on artikli pealkiri selline, nagu on. Kõik tüdrukud, kes nüüd juba ennast täieõiguslikult Tt-stuudio vilistlaste hulka lugeda võivad, on läinud juba uutele radadele, kuid samas on jäänud tantsida meie viimane tants.
Alustasid lasteaiast
Tt-stuudio IV lend ehk III rühm alustas põhirühmana 2008. aastal ja selle nimekirjas oli 18 naerusilmset tüdrukut esimestest klassidest. Suurem osa tüdrukuid olid mulle tuttavad juba Kärdla lasteaiast ja eralasteaiast Mõmmi, kus nad ettevalmistusrühmas tantsisid.
12 aasta jooksul on pooled alustanutest erinevatel põhjustel loobunud, tehes valikuid mõne muu hobi kasuks või soovist pühenduda rohkem õppimisele või avastades, et see pole ikka see, mis mind köidaks või sootuks peale 9. klassi lõppu mandrimaale õppima asudes, nagu seda tegi Jaanika Pärn.
Praegu on üheksa lõpetajat, kes kõik 1. klassist vapralt iganädalaselt tantsutunnis käinud. Ka neil on olnud vaja teha valikuid ja ette tulnud takistusi, kuid nad ei ole kordagi alla andnud ja on sihikindlalt edasi sammunud.
Nende noorte neidude kohusetunne ja pühendumine on olnud imetlusväärne. Vahel on tundi tuldud kasvõi hambad ristis, sest igaüks on tähtis. Mis sellest, et parema meelega oleks kodus jalga ravinud, kuid ees ootas tähtis esinemine. Või siis kodus emaga vaieldes pisarad jooksmas – ma pean esinema minema, endal silmad kõrges palavikus kilamas. Tavaliselt lõppes see sellega, et rohi sisse, palavik alla ja lavale. Kuid vahel on tulnud ka alla anda ja kurvastades koju jääda, kui ülejäänud rühm mandrimaale võistlema sõitis või lausa piiri taha festivalile läks.
Kurb ja uhke korraga
Võrreldes teiste stuudio põhirühmadega oli see rühm eriline, kuna koosnes ainult ühe klassi tüdrukutest. Kui tavaliselt moodustub Tt-stuudio rühm kahe klassi ehk siis kahel järjestikusel aastal kooli läinud õpilastest, siis III rühm oli kohe alguses nii suur, et me ei saanud ühtegi tüdrukut juurde võtta.
Lisaks on neil olnud kaks õpetajat. Ühe aasta minu, Tiina, käe all tantsinud, võtsin endale kõrvale oma õpilase Triin Salini, kel oli pealehakkamist ja soovi, et noorematega tegeleda ja oma ideid ellu viia. Samal ajalt tantsis Triin ise veel minu enda käe all ja olin tal ka esimesel aastal kõrval. Klapp tekkis Triinul tüdrukutega kiiresti ja kaks aastat said nad omakeskis väga toredasti hakkama. Kui Triin mandrimaale õppima suundus, võtsin rühma tagasi, mis algul kohe üldse kerge polnud, sest Triin oli noorem ja tema lähenemine tantsule veidi modernsem. Aega läks, aga asja sai ja siin ma nüüd olen, kurb ja uhke ühekorraga justkui päris ema. Kurb, et nad ära lähevad. Uhke, et olen saanud olla osake nende suurepäraste noorte teekonnal, olnud hoitud ja hoidnud neid!
Tuult tiibadesse, mu armsad!
Tiina Kaev
tantsuõpetaja
