Me kõik ju mäletame, kuidas lapsena olid lumehanged rinnuni ja tuppa ei läinud me keegi enne, kui ka kõige villasemad labakud lõpuks lumest läbi olid vettinud. Kui ma jälgisin nädalavahetusel oma pisikest tütart, kes kõrgete lumevallide vahel ringi ukerdada püüdis, tuli see kõik jälle meelde. Temale oli maailm tõesti äkitselt kaetud mingi rinnuni ulatuva vatikihiga, mis pealegi jäätise eest süüa kõlbas – imede ime!
