Septembri algus on kõigi jaoks märgilise tähendusega, ükskõik, kas kuulume kooliminejate hulka õppimise või õpetamise koha pealt või hoopis saadame lapsi tarkust taga nõudma. Tänavapilti lisanduvad koolilapsed, kes asjalikul sammul hommikuti kooli poole rühivad, sealt edasi trenni, muusikakooli, huviringi…
Enne kooli algust on aga nii mõneski peres üleval küsimus, millisesse kooli laps õppima panna. Suures koolis on oht jääda märkamatuks või vastupidi langeda kiusajate küüsi. Samas on seal võimaluste paljusus nii huvitegevuseks kui tundide mitmekesisemaks muutmiseks suurem.
Väikeses maakoolis, kus kõik teavad-tunnevad üksteist on samuti mitu võimalikku varianti. Tegutsev ja õitsev maakool on piirkonna uhkus, hääbuvast, igavast ja väheste võimalustega koolist pole rõõmu kellelegi. Eks kooli näo kujundavad ikka õpetajad, kelle entusiasm ja rõõmus ellusuhtumine nakatab ja paneb koolielu keema. Samas kurtmine rahanappuse üle ja pidev vabanduste otsimine matab enda alla nii mõnegi hea mõtte.
On hea meel, et Hiiumaa koolidesse on lisaks teada-tuntud ja tunnustatud pedagoogidele tööle asumas nii mõnigi noor õpetaja, kellel kindlasti on kaasa tuua lisaks oma aine heale tundmisele ka elurõõmu ja tegutsemislusti. Kuigi kooli peetakse konservatiivseks asutuseks, on siiski ajaga kaasaskäimine ja uutest ideedest kinnihaaramine väga oluline.
Hiiu Leht soovib, et kool oleks õpilase jaoks koht, kuhu ta tahab rõõmuga minna, kus tunnid ei ole äraolemiseks, vaid põnevate teadmiste ammutamiseks ning õpetaja on hea kaaslane ja abistaja sellel teel.
Sära silmadesse nii koolipingis istujaile kui klassi ees teadmisi jagavaile õpetajatele!
29. august 2014