Kadri Taperson
Vihmase päeva raamat
Kaalu Kirme mälestusteraamatule tahaks Hiiumaa kaardi kõrvale võtta ja vaadata, kus see ja teine talu nüüd õieti on või oli. Aga võibolla peab selleks hiiumaalane olema, et detailid nii täpselt huvi pakuks. Kuna autor elas aastatel 1928–2020 ja kirjutas selle raamatu üsna lõpupoole, siis võibki juba ära arvata, millistest ajaloolistest oludest Kirme kirjutab ja kuidas see igaüht puudutama peaks. Lood muutuvad vahepeal ka ilukirjanduseks ja jäävad hoolimata tagaplaanil kumavast traagikast huvitavaks, elurõõmsaks ja rahulikuks.
“Kuningas Ingvari haud ja teised Hiiumaa lood”, Kirme, Kaalu. Esmatrükk 2014.
Lasteraamat
Ellen Niit on öelnud, et kodu on koht, kus ollakse sinu poolt ja juba see lause teeb temast ühe parimatest lastekirjanikest. Luuletusi ja jutte, mida temalt suvisel ajal lugeda, on väga palju, aga olgu siis valitud “Suur maalritöö”, sest see sobib tänasesse päeva eriti hästi. Tõlgendamiseks sobib kindlasti suurematele ka, näiteks nii, et maailma saab muuta ja vähemalt värvilisemaks teha. Ellen Niidu suvekodu oli Kassaris ja Hiiumaal veetis ta koos Jaan Krossiga nii palju aega kui võimalik. Tema tütar Maarja Undusk on kirjutanud oma emast raamatu “Ellen Niit. Heleda mõtte laast.” – ka seda tasub kindlasti lugeda.
“Suur maalritöö”, Niit, Ellen. Esmatrükk 1971.
Rannaraamat
Hiiumaal elab üks inimene, kes kasvatab lilli, teab taimedest kõike ja kirjutab luuletusi. Või vähemalt kirjutas. Neis luuletustes on palju loodust, Hiiumaa koha- ja taimenimesid ja Taavi on osanud isegi kalarappimisest luuletuse kirjutada. Ma ei usu, et keegi kunagi Hiiumaast nii äratuntavalt ja hästi luuletanud on – täpselt nii siin kõik ongi, paremini oleks üsna võimatu öelda.
Vahur Krautmann on teinud Taavi Tuuliku sõnadele laule ja ehkki sõnad on kirjutatud Taavi keskkooli ja ülikooli aegadel, mõjuvad nad viisistatuna vägagi ajatuna.
“Talvised mõõnad”, Tuulik, Taavi, 1990
