erakogu Umbes pool aastat tagasi tuli Mari lauluproovi jutuga, et kui me tahaksime Rootsi minna, siis kutsub Norrköpingu õpetajate koor meid külla. Muidugi tahtsime. Aega oli veel palju, mille sisse mahtus igasuguseid etteasteid kirikus ja väljaspool kirikut, pluss veel eelseisva üldlaulupeo laulude õppimine. Veebruaris läks aga tõeliselt kiireks ka Rootsi kavaga. See oli juba nagu tõeline maraton, mis sisaldas ka lisaproove, sealhulgas laululaagrit Paladel – mitu tundi laulmist, vahele veidi kehakinnitust ja jälle laul lahti.
Nüüd on see siis tehtud! Rootsist tagasi kodus, meeled muljeist pungil. Koos sõiduga kestis reis ühtekokku neli päeva, 27.–30. märtsini. Andsime kohaliku kooriga ühise kontserdi Hemgardenis ehk meie mõistes seltsimajas. Saali akustika oli huvitavalt omapärane, kuid üsna hea. Lõuna söödud, saaliproov tehtud, siirdusime kõrvalmajja, kus parajasti oli oma lugusid harjutamas pensionäridest koosnev tsitrimängijate ansambel. Olime küll juba teada saanud, et nad meiega seal kohtuda tahavad, kuid see, mis järgnes, oli ikkagi üllatus. Kusjuures ääretult meeldiv ja põnev. Meilegi olid pillid valmis pandud, nii et “igaühel oma pill” ja kohalike pillimeeste valvsa, kuid sõbraliku pilgu all saime oma esimese tsitrimängu õppetunni. Tore oli! Tegime mitu lugu, saime ka kaasa laulda. Kaks laulu olid meile täiesti tuttavate viisidega, nemad laulsid rootsi, meie eesti keeles. Üks oli “Kalle Kusta” ja teine vene rahvalaul “Tasa heliseb kelluke väljal”. Siis tahtsid nad kuulda meilt ühte väga eestilikku lugu, mida kõik Eestis oskavad. Laulsime “Ei saa mitte vaiki olla” ja mitmed olid pisarais. See oli üks ütlemata meeldiv kohtumine.
Kuna kontserdini oli veel paar-kolm tunnikest aega, siis oli meil hea võimalus tutvuda linnaga. Suures Rootsi riigis võib trammi näha vaid kolme linna tänavail ja üks nendest linnadest ongi Norr-köping. Ka see oli meile üllatus. Linn on tegelikult üsna suur ja päris ilus. Ka ilm oli täiesti kevadiselt soe, palju õitsvaid lilli ja puid. Oli see nüüd mandlipuu või midagi muud?
Õhtune kontsert läks hästi, publik oli tore – osa nendest kohalikud eestlased – ja vastuvõtt oli väga soe. Kuulsime palju tänusõnu ja mõnedega sai ka üsna pikalt juttu puhutud. Pärast kontserti istusime kohaliku kooriga ühises lauas, kus pakuti maitsvat õhtueinet ja vestlus käis nii rootsi kui eesti keeles, sekka ka pisut inglise keelt. Rootsi keele oskajaid on meil ju ainult kaks. Muidugi ei puudunud ka laul. Järgmisel aastal ootame neid aga Hiiumaale.
Ööbisime peredes ja jälle oli kõik ülivõrdes. Kui laupäeva hommikul Stockholmi poole sõitma hakkasime, saime teele kaasa veel suure-suure termosetäie kohvi ja maitsvaid küpsetisi.
Stockholmis saime kõrgelt kaldapealselt linna panoraami imetleda, siis jalutasime mööda vanalinna kitsaid tänavaid, nägime ilusaid vanu maju ja kirikuid ning jälgisime vahtkonnavahetust kuningalossi juures. Kõige huvilisemad jõudsid ka lossi juurde kuuluvas muuseumis ära käia. Ja kui me siis enne sadamasse sõitu bussi juurde kogunesime, olime kõik ühisel arvamusel, et Stockholm on ikka üks väga ilus linn.
Laeva peal vaatasime šõud, võtsime osa muusikamängust – oi, oi, oi, kui ilusasti mängujuht laulis!, eriti Frank Sinatra ja Louis Armstrongi laule – kananahk tuli ihule – ja siis palus ta keset laulu meie Pille tantsutuurile. Nii minnes kui ka tulles noppisid meie tüdrukud üksteise järel igasuguseid võite. Marina ostis pileti ühele väikesele tüdrukule. See pilet sai koguni peavõidu – reisivautšeri, sama pileti konts sai aga veel teisegi võidu. Üks väike tüdruk sai väga õnnelikuks ja küllap tema vanemadki. Muidugi käisid nad pärast loosimist Marinat tänamas.
Ja üllatus-üllatus! Juba on plaanis uus reis, seekord Sankt Peterburgi, juba sügisel. See otsustati bussis käigu pealt. Suur osa selles otsustuses oli meie bussijuhil Tiidul, kes suure asjatundjana Peterburi reiside alal asja lihtsalt ära tegi, pannes kinni nii kontserdi aja Jaani kirikus kui ka ööbimise ja kogu lugu. Suured tänud Tiidule. Palju tänu ka Eesti kultuurkapitalile, OÜ-le Tiit Reisid ja Pühalepa vallavalitsusele, kes meie Rootsi reisi toetasid. Aitäh!
Helle Nittim
Pühalepa kirikukoori Anna dirigent
