Erakogu Autor ütles, et mõnes mõttes oli igati hea, et kohtumised ei saanud teoks südatalvel, nagu esiotsa plaanitud, vaid pisut kevadisemal ja juba natuke soojemal ajal, mil õhus rohkem päikest ja endalgi mõnusam ringi liikuda.
Keskraamatukokku tulid autoriga kohtuma Tallinna koolide kolmandate klasside õpilased, Torupilli harukogusse aga gümnasistid. “Publik oli tore, kuulas kenasti ning oskas ka ise päris vahvaid küsimusi esitada. Need pöörlesid küll rohkem söögi-joogi ja muude sarnaste teemade ümber. Kõige naljakam neist oli ilmselt küsimus, kas mulle meeldib Justin Bieber.”
Saar rääkis, et keskraamatukogu juhataja Anneli Kengsepp aitas esitluse läbiviimisele omalt poolt kaasa ja pani kokku mõned küsimused, mida lapsed said loosi teel tõmmata ja kirjanikule esitada. “Selline väike mänguline element tõi juurde tervitatavat vaheldust ja hoidis lastes põnevust,” rääkis kirjanik.
Emakeelepäevaks oli Saar kutsutud esinema ka Emmaste põhikooli ning aprillis seisab tal ees reis Tartu linnaraamatukokku algupärase laste- ja noortekirjanduse konverentsile.
Produktiivselt ja omanäoliselt autorilt on lühikese aja jooksul ilmunud neli teost: “Lepatriinupüüdja”, “Martin Greeni juhtum”, “Ruubeni liblikad: Kirsipiia” ja “Keteriin Salaaias”.
Valik loosiküsimusi ja autori vastuseid neile
Kes on Teie lapsepõlve iidol?
Mu elus ei ole olnud erilisi lemmikuid, aga kui ma lapsepõlvele tagasi mõtlen, siis oli mu iidoliks mingis mõttes ilmselt vanaema, kelle häid pannkooke ja vaarikamoosi meenutan siiani. Küllap seetõttu on mõned koogisöömise hommikud lipsanud sisse ka Keteriini loosse.
Milline olite ise meievanusena?
Ma olin laps, kellele meeldis hästi palju lugeda, looduses uidata, lilli korjata ja neid oma lähedastele kinkida. Mu vanaema rõõmustas alati südamest esimese lumikellukeste või sinilillede kimbu üle ja tema siiras rõõm niimoodi rõõmustada on mul seniajani meeles.
Mis raamat Teil praegu pooleli on?
Panen luulekogu materjali kokku. Hea oleks, kui see saaks aasta lõpuks enam-vähem valmis. Otseselt midagi muud pooleli ei olegi. Luulekogu tegemine on kuidagi lihtsam ja heaks vahelduseks ning väikeseks puhkuseks pikkade romaanide kirjutamisele, mida saab nüüd kolme aasta jooksul kokku juba tervelt kuus. Ilmumas on peatselt järg nii lasteraamatule kui ka Kirsipiia loole.
Mis on Teie lemmikraamat?
Lapsepõlves oli mu lemmikraamat “Tulipunane lilleke”, mis meeldib mulle seniajani nii ilusate piltide kui ka seiklusterohke ja põneva loo tõttu. Hetkelemmikutest võiks ehk nimetada Krister Kivi romaani “Üksteist”. Krister kirjutab mulle väga äratuntavas ja arusaadavas keeles, tema tegelaskujude traagika ja mõttemaailm on mulle väga lihtsalt mõistetav ning ta tegelastele on kerge kaasa elada ja kaasa tunda. Samuti oli hea lugemiselamus kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse võidulugu “Vihmasaatjad”, mis oli soe ja positiivne lugemine. Teoses sai tõmmata mitmeidki paralleele meie saare eluga.
Kas Teile meeldib kirjutada raamatuid öösel?
Ma olen olemuselt õhtuinimene, seega mulle tõepoolest meeldib kirjutada pigem õhtupoolsel ajal kui alustada varahommikul. Väga hilistel öötundidel ma siiski ei kirjuta, kuna siis kipub mõte väsima. Aga umbes kella 12ni öösel on üpris reaalne kirjutada.
Kelleks väiksena tahtsite saada?
Tahtsin saada kunstnikuks ning soov maalimisega tegeleda on minus seniajani. Tegelikult on neid veidraid soove olnud veelgi, näiteks saada rongi vagunisaatjaks või metsavahiks.
Mis Teile koolis meeldis/ei meeldinud?
Meeldisid loomulikult kirjandustunnid. Kirjandite kirjutamine oli mu üks kõige suuremaid lõbusid ja vahel oli mõni mu kirjand pool vihikut pikk. Kunstitund meeldis mulle samamoodi. Matemaatikatunnid valmistasid vahel peavalu. Numbrite maailmas tundsin end pisut kohmakana.
On Teil aimu, kellelt Teie kirjutamisoskus päritud?
Arvan, et oma kirjandusõpetajast emalt. Mu lapsepõlvekodu nägi välja nagu raamatukogu ning suurest lugemishuvist ilmselt sai alguse ka kirjutamise huvi.
