Kakumäe poolsaarelt Tallinnast läänes on jäänud mulle üks eriline mälestus, ligi veerand sajandi tagusest ajast.
Seal vabaõhumuuseumi läheduses kõrgel kaldal juunikuise lehtmetsa all õitses paksu laialdase vaibana rootsi kukits. See põhjala rohtne kontpuu, kes siin oma levila lõunapiirile jõuab. Ka Tahkunas ja Kärdla lääneservas leidub rootsi kukitsat, ent mitte säherduse pillavusega. Tõsi, hiljem ründasid seda kanti suured kinnisvaraarendused, kuigi rannaäär jäi enamuses siiski täis ehitamata, välja arvatud sadama rajamine. See jube Tallinn, kui saaks, neelaks n-ö arendajad viimse kui linna loodusmaastiku. Päris Kakumäe ots on siiski õnneks pääsenud, ka rannikupiirkond siit kagu suunas. Isegi Kakumäe raba olla olemas…
Sel maiõhtul tulime siia pankrannikut kaema. Tõsi, ühest küljest ründab inimene, teisalt meri. Kakumäe kambriumi ajastu liivakivipank on õige pude ning maa taandub lausa hirmuäratava kiirusega.
Esmalt üllatas vana merekindluse ala salulik mets. Toomepuud lehtisid, sanglepad, saared, pihlad, remmelgad ning korpsamblikukollaste haabade sihvakad tüved. Kõikjal maapinnal mets-tähtheinu ja ülaseid. Sõnajalad hakkasid oma lehti valla rullima. Ja näe, paari punase(?) leedri põõsast ehtisid veinpunased lehekimbukesed.
Peatähelepanu köitis mõistagi aga pangaastang. Päris selle servale minna tundus ohtlik, sest maa all haigutas tükati täielik tühjus. Paaris kohas on rada kadunud – koos pinnasega alla põrmu varisenud. Varsti jõuab meremurrutus tänavale välja…
Panga all avanes kivimite ilu täies hiilguses. Õhtupäikses küpskuldsena kumav liivakivi sakiline sein, rauast tükati punane, allikaniredes rauabakteritest läikiv. Eks siinset tugevat murrutust tingi panga alaosa pehme sinisavi. Kummaline ikka, et sadu miljoneid aastaid pole seda kiltkiviks kõvastanud, endiselt savi nagu kambriumi mere põhjas settinud.
Jalamil vedeles õhukeste liivakiviliistakute hulgas suuri tugevaid kaljuplokke, jalgumurdev rändkivimunakate kaos. Aina uusi ja uusi fotoklõpsakaid sundisid tegema need siinsed vaated.
Tuul oli jahe. Meri solpsus ja salpsis vastu segipaisatud maa serva. Siitsamast kulges vees kiviklibuseljak, mis kannab Liivakari nime. See oli täis kajakate heledaid täppe ning sünkmustade kormoranide siluette. Suured laevakolakad reidil. Kaugemal Naissaar. Teisal Kopli kraanad ja Tallinna panoraam, kust uhkes üksinduses sirutumas Oleviste tornipiik. Hästi paistis ka Paljassaare veel loodusimeline poolsaare ots, kus paar madalamat järsakut. Seal paljandub ainult sinisavi.
Uskumatult jäänukmetsane Kakumäe rannik kulges siit kagusse. Selle ehteks veel üks pank, päris kõrge. Ülapoolmikku ääristamas liivakaljusein, alumist osa sinisavinõlv.
Ning see mere- ja salulindude häälte segiläbi kooskõla… Tõesti suurepärane loodusoaas suure linna taganukas.
