Ajad muutuvad kole kiiresti. Alles see oli, kui jõulude või isegi veel nääride ajal osteti hunnik pühadekaarte ja pere noorematel liikmetel oli postmarke lakkudes lusti kui palju. Nüüd mõtlevad postiteenuse osutajad, kuidas postkontoritesse lisateenuseid leida ning ei salgagi, et aina rohkem kolib elu ka teenindussaalis ekraanide peale. Meie seas on kasvanud juba ka põlvkond, kellel polegi postkontorisse asja olnud ning ei saagi võib-olla kunagi olema.
Seda peab muistma.
Kärdlast pärit Robin Valting ütleb, et tööks tuleb leida tegevus, mida tehes ei tekigi tunnet nagu käiks tööl. Tema sõber ja ekraanipartner Andrei Zevakin lisab, et ega nad ei teegi ju tööd. Teevad asju, mis on lahedad ja neile makstakse selle eest.
Paljud lugejad mühatavad kindlasti selle jutu peale, et no mis töö see siis selline on. Eestlaste peas on töö midagi sellist, mida tuleb teha higi ja pisaraid valades. Nii nagu selles maaparanduse käsiraamatus kirjas on. Ei pea tegema.
Ajaga tuleb kaasas käia ja muista, et ka selline võib olla rahateenimisvõimalus. Ja kui sul on raha, paned selle omakorda ennast teenima ning mõne aja pärast ei peagi enam midagi suurt tegema, et ära elada. See on moodsatel aegadel oskus omaette.
Kui tulid traktorid, arvati ka, et kindlasti on ka tulevikus hobusega kõige õigem tööd teha. Ja varsti tegid kõik traktoriga.
