erakogu Minu isiklik tutvus, mida julgen nimetada sõpruseks, Vaino Väljasega sai alguse kümmekond aastat tagasi. Olin Maalehe peatoimetaja ja kuna lähenemas oli ümmargune tähtpäev Eesti taasiseseisvumisest, tekkis mõte teha intervjuu just Väljasega, et rääkida laiemalt ja ausalt ka kõigist toonastest taustasündmustest, mis riigi taasloomiseni viisid.
Meie esimese kohtumise korraldaja oli mind hoiatanud, et kuna “härra suursaadik” armastab ise vestlust juhtida, on eriti taktitundetu hakata teda oma soovidega survestama. Seetõttu rääkisime kõigest muust ja eriti Hiiumaast, meie jutuajamine kulges diplomaatilises keeles “sõbralikus ja teineteistmõistvas” õhkkonnas, mis aga paraku lõppes sellega, et sain oma intervjuusoovile ühemõttelise korvi.
Kuid nagu elus tihti, ei jäänud see esimene kohtumine viimaseks ja järgmisel korral helistas Vaino mulle juba ise. Ka intervjuu sündis, kuigi tema diplomaaditööst Ladina-Ameerikas.
Sellest ajast alates oleme kohtunud paljudel kordadel nii Mai kui Vaino Väljase koduköögis Tallinnas, suvekodus Oruveskil kui Hiiumaal ja jõudnud hulga tunde maailma asju arutada. Ju siis tekkis kahel hiidlasel omavahel klapp ja usaldus, et maailmakogemusega mees oma elu keerdkäike ja mõtteid mulle usaldas.
Vaino Väljase suure juubeli eel jagan osasid neist Hiiu Lehe lugejatega lootuses, et Vanal Hiidlasel midagi selle vastu pole.
Saatuselöökide meelevald
Oma lapsepõlvekodu Hiiumaal Külakülas on Vaino Väljas meenutanud alati erilise hardusega ja imeilusate sõnadega: “Ja nii astub ka Hiiumaa rannaküla Lalli talu õuel väike poiss. Esimene hommikune pilk tuulelipule – seda õpetas meremehest isa. Kui tuul on vesikaarest ja Tinarahu kohiseb, siis on kurja ilma oodata. Vaja ema hoiatada, et kuiv loog Hännapõllu heinamaalt tuleb kiiresti küüni vedada.
Miks tuleb see nüüd vanaduspäevil nii ilmselgesti silme ette? Aga sellepärast, et siit kodust sai alguse inimlapse kujunemislugu, armastus vanemate vastu. Tunnetus, et see kadakane karjamaa, mereranna liivane põllulapp on sinu maa ning meri.”
Kahjuks ei saanud Vaino seda kaunist lapsepõlve ja noorusaega muretult nautida. Ajal, kui Vaino õppis Kärdla keskkoolis, surid kolme aasta sees nii tema ema, vanem õde kui ka isa. Nõnda oli lõpuklassi noormees oma Kärdla baptistikoguduse maja katusekambris, kus ta ajutist peavarju sai, ühtäkki ihuüksi maailma jäänud.
“Lapse mure on kõige rängem mure,” kirjutas ta hiljem oma meenutustes. “Mõtlen, ei ole valitsejatel suuremat ja tähtsamat asja, kui et lastel ei oleks südamevalu. Jäi ka võlatunne vanemate ees: sulle anti, aga sa ei saanud vastu anda.”
Samasuguse südamevaluga olen kuulnud Vainot ja Maid meenutamas hetki, kui 1980. aastal Lõuna-Ameerikasse välisteenistusse sõites nende kaks teismelist last Eestisse maha pidid jääma. Kusjuures posti toodi isegi NSV Liidu diplomaadile kord kuus, telefonikõnedega oli väga keeruline nii ajavahe kui bürokraatlike takistuste tõttu ning puhkus oli vaid kord aastas.
Samuti polnud ka Väljaste perel pääsu omandireformi hammasrataste vahelt ja korterist ilma jäämisest. Riigijuht küll, aga ka neil tuli 90ndate keskpaigas oma tagastatud Roosikrantsi tänava korterist lahkuda ja oma raha eest uus osta. “Inimesed näevad vähemalt, et riiki ma varastanud pole,” on Vaino ise hiljem poolnaljaga öelnud.
Mees, kes teinud ajalugu
Kauaaegne poliitik ja kunagine peaminister Edgar Savisaar on tunnustanud, et Vaino Väljas on “üks väheseid eestlasi, kes on tegutsenud suures poliitikas ja teinud ajalugu”.
Tean vähemalt kahte maailmamasti tegu, mis sündinud samal aastal ja otseselt Vaino Väljase osalusel.
Tema diplomaadikarjääri tipphetk oli muidugi Nicaragua kodusõja lõpetamine ja rahulepingu sõlmimise vahendamine märtsis 1988.
“Väikeses piirilinnas Sapoas olen koos USA suursaadikuga tunnistajaks (õigemini juuresolijaks) ajaloolisele sündmusele – kirjutatakse alla kontrate ja sandinistide vahelisele rahuleppele. Üheksa aastat kestnud vennatapusõda on lõppenud. Meie juurde tuleb peapiiskop kardinal Obando
y Bravo, teeb õnnistava ristimärgi ja lausub: “Jumal õnnistagu teid, meie maa ja rahvas ei unusta teie osa rahu saavutamisel.” Tajud kõigi meeltega, et kui selles oli kas või milligrammgi sinu tööd ja vaeva, siis selle nimel tasub elada,” on meenutanud Vaino Väljas toonasi sündmusi.
Teiseks maailmateoks on kahtlemata suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine ENSV ülemnõukogus 16. novembril 1988. Just see deklaratsioon, milles Vaino Väljas mängis dirigendirolli, oli võtmetähtsusega Eesti iseseisvuse teel ning kõigi hilisemate omariikluse aktide nurgakiviks.
Toonane ülemnõukogu saadik Enn Põldroos on neid sündmusi Toompeal meenutanud nõnda: “Kui siis Väljas lõi oma kullipilgu üle saali, kus istusid ka mundrimehed ja karastatud stalinistid, ja raius kõva häälega: “Kes on poolt?”, ning tõstis ise esimesena käe, tõusid käed ka saalis. Mõned hakkasid alles hiljem aru saama, mille poolt nad hääletasid.”
Olgu juubilari “saavutuste” nimekirja lisatud seegi, et nagu on öelnud toonane kergetööstuse minister ja uue lipu valmistaja Jüri Kraft, sai ka sinimustvalge lipu taasheiskamine Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989 toimuda “ainult Vaino Väljase heakskiidul”.
Suur Vaikija jt hüüdnimed
Vaino Väljast on kutsutud mitmete hüüdnimedega. Üks tuntumaid neist on “Suur vaikija”. Olen selle kohta ka Vainolt endalt küsinud, miks ta ei soovi meenutada kõiki ajaloosündmuste keerdkäike, milles ta osalenud on. Eriti käib see Eesti taasiseseisvumise protsesside kohta.
Tema vastus neile küsimustele on olnud alati ülimalt elegantne. Nimelt on tegemist “diplomaatilise diskreetsusega”, seda terminit kasutab Vaino oma juttudes tihti. Siiski on ta mõnikord avanud selle sõnapaari sisu ja tõlgendanud seda omapoolselt nõnda, et kuna paljudest juttudest ei ole alles märkmeid ega dokumente, ei ole soliidne neid ühepoolselt esitada. Nii on jäänud paljud taustalood Vaino poolt avamata.
Mõni teine hüüdnimi sobib aga Vaino olemusega palju rohkem ja on märksa sümpaatsemas kooskõlas. Tänu Venezuelas elanud suurtöösturile Harri Männilile, käis ka suursaadik Väljas kalal kuulsates jahtklubides ja väga lugupeetud inimestega. “Eks algul võeti mind kaasa kui suursaadikut, kelle nimega saab hiljem kalamehejuttudele kaalu lisada,” meenutab ta. “Aga kui nad nägid, et ma tõepoolest oskan kala püüda, õpetasid nad mind, kuidas püüda suuri ookeanikalu spetsiaalse ridva ja varustusega.”
Nõnda levis kuuldus, et Nõukogude saadik on kalamees. Ja väikese liialdusega hakatigi teda seltskonnas kutsuma “Gran Pescadoriks” ehk suureks kalameheks.
“Kui aga kuuldi, et pescador on ise ka pärit saarelt, siis sain teisegi hüüdnime − Islander ehk saareelanik,” lisab Vaino.
Kalamehe poeg
Kala- ja kalapüük on Vaino Väljase kirg, kutsumus ja elu osa olnud poisikesest peale. “Jah, see on olnud minu suur kirg, mis sai alguse juba lapsepõlves. Minu kodu oli mere ääres, ja poisikesena oli mu esimene töö räimevõrkudest kala välja noppimine. Kui kõik tehtud, ütles kippar, et poiss, mine nopi nüüd varikala – nii kutsuti võrgust paadi põhja kukkunud kala. Kui koju jõudsin, hüüdsin emale, et näe, tõin sulle merevärsket,” meenutab Vaino.
“Kui ülikoolist Tallinnasse tööle tulin, võtsid sõbrad mind kampa spinningupüügile. Siis sai mu kirg uuesti hoo sisse. Kasutasin kalalkäiguks iga võimalikku hetke ja püüdsin kala Läänemerest Kuriilideni. Käisin Lennart Meriga kaks korda koos ekspeditsioonil Kaug-Idas. Seal oli kalapüük muidugi nagu muinasjutt.”
Ka oma kõrget vanust on Vaino seostanud kalapüügiga. “Kalalkäik on ka üks põhjus, miks ma olen nii kaua elanud. Lisaks värskele õhule on see parim psühhoteraapia. Ükskõik kui kehv olukord ka poleks, kalal olles läheb kõik meelest ära.”
Tänapäeval Vaino enam kalal ei käi, aga kala on tal alati kapis ja ka külalise jaoks laual olemas. Eriti meeldib talle muidugi soolasiig. Seda saadab talle enamasti hiidlasest sõber Arder Väli otse Dirhamist. Vaino enda soolatud lõhet olen minagi kadunud abikaasa Mai lahkete kätega tehtud võisaiadel alati mekkida saanud.
Kalast ja ka kalamehehuumorist ei saanud Vaino mööda ka kõige ärevamatel hetkedel. Kui NSV Liidu juht Mihhail Gorbatšov ta 1988. aas-
ta suvel, samal päeval, mil ta Nicaraguast puhkusele saabus, välja kutsus ja EKP I sekretäri kohta pakkus, oli Vaino esimene vastus, et parem läheb ta Hiiu Kalurisse rannakaluriks. Ajalugu teades see karjäärivõimalus ilmselt väga pikalt jutuks ei olnud.
Hiidlane ja Hiidlaste Hoidja
Kõik, kes Vaino Väljast teavad ja meenutavad, ei saa märkimata jätta, et ta on alati rõhutanud oma rahvust ja päritolu. Oli selleks mõni teine suursaadik, riigijuht või kultuuritegelane. Oma diplomaadiaegadest on Vaino ise meenutanud, et võimaluse korral rääkis ta ikka, et on pärit väikeselt Hiiumaalt. “Nii et võib öelda, et vähemalt kaheksa Ladina-Ameerika presidenti teavad, kus asub Hiiumaa,” ütleb ta huumoriga.
Hiiumaa kohta kasutab Vaino tihti väljendit “hirmarmas”. “Olen hirmtänulik oma saatusele, et sündisin seal, kus sündisin, et mul oli selline kodu, vanemad ja õde, koduküla ja kool. Väärtused, mis Hiiumaalt Külakülast kaasa sain, on minu inimeseks kujunemisel olnud määravad,” ütleb Vaino ja tsiteerib seejuures kirjanik Marquez’i – “Inimene ei vali aega, kohta, maad, kus ta sünnib. Kuid ometi saab ta looduse poolt kaasa armastuse selle maa, oma kodu, oma vanemate ja oma emakeele vastu.”
Armastust Hiiumaa vastu on Vaino Väljasel jagunud kõikidel aegadel ja kõikidel kontinentidel. Vaimustusega räägib ta nüüdki Hiiumaa edusammudest, olgu selleks mõne uue raamatu ilmumine või muu “rahvuslik suurtegu” nagu ta tavatseb nimetada.
Ka hiidlase huumorit ei ole Vaino kunagi unustanud. See on just see, mis “omasid naerma ja rumalaid vihaseks ajab”. Kujukas näide sellest on vahejuhtum, kui viimases ülemnõukogus astus tema juurde üks toona noor, aga hiljem väga tuntud poliitik ja küsis: “Seltsimees Väljas, kas nüüd võib teid juba härraks kutsuda?” – “Ei, mitte mingil juhul!” vastas Vaino ning kui küsija jõudis juba rahule jääda, jätkas ta: “Suursaadiku tiitel, mis mulle on antud, on eluaegne. Seepärast palun minu poole pöörduda mitte “härra”, vaid “Teie kõrgeausus”.”
Ja ega Vaino muhedad sõbradki kehvemad pole olnud. Üks toredamaid lugusid sellest on minu meelest see, kuidas koondise Eesti kalatööstus toonane direktor Hugo Maide Väljastele Venezuelasse jõulukuuse saatis.
“Ühel päeval tuli teade, et saatkonnale on saabunud saadetis, millele palutakse sadamasse vastu minna,” meenutab Vaino. “Mind pani see hämmastama, sest tavaliselt selliseid saadetisi ei olnud. Öeldi, et pakk on nii suur, et järele tuleb minna transpordivahendiga. Saatsin töötajad siis sinna ja tagasi tulles oli neil kaasas kilepakis jõulukuusk. Selgus, et head sõbrad kodumaalt, täpsemalt Hiiumaa kalurid olid Kanada vetes kala püüdmas ja kuna baaslaevad liikusid läbi Panama kanali, otsustasid nad meile jõulupuu saata.”
Kui kõik oleks läinud teisiti
Olen seda lugu kirjutades ja vestlusi Vaino Väljasega meenutades mõelnud, kes oleks ta olnud siis, kui elu oleks läinud teisiti. Mis oleks Vainost saanud siis, kui temast poleks saanud poliitik?
Gorbatšovile ütles ta, et läheb Hiiumaale rannakaluriks. Selle tööga oleks ta kindlasti hakkama saanud ja kohalike meestega hiiu keeles hiiu nalja viskamine oleks talle kindlasti meeltmööda olnud.
Ülikoolis omandatud arheoloogi elukutse on talle samuti alati huvi pakkunud. Ja mine tea, ehk oleks ka ühistest matkadest Lennart Meriga sündinud midagi ühist ja põnevat.
Sama hästi sobiks ta kirjanikuks või kirjandusteadlasekski. Olen alati imetlenud Vaino voogavat stiili ja erilist läbitunnetatust, kui ta räägib kirjandusest. Ja mäletan hästi tema vaimustust, kui ta minu meelest rekordkiirusel töötas läbi kaheköitelise Hiiumaa kirjanduse loo ning kui palju mõtteid tal sellega tekkis.
Kõigis neis valdkondades oleks Vaino end teostada suutnud. Aga ometi jäi pinnale poliitika, õigemini rahva juhtimine, mida ta tegi tõelise riigimehelikkusega. Olgu selle kinnituseks tema enda poolt lausutud sõnad: “Võim tähendab kahte asja – muret ja vastutust. Murega heitsid sa magama ja murega tõusid üles, sest vastutusekoorem oli seljas.”
Aga läheneva juubeli künnisel tahan Vanale Hiidlasele tema enda väljendite toel “ilmtingimata”, “täie tõsidusega” ja “hiidlase huumoriga” soovida head tervist ja palju õnne kodusaare rahva poolt!
Aivar Viidik
Vaino Väljase elukäik
Sündis 28. märtsil 1931 Hiiumaal Külaküla külas Lalli talus. Talu suurus oli 11,5 hektarit. Tema isa oli meremees, ema taluperenaine. Lapsepõlv oli dramaatiline. Ema haigestus pöördumatult ja suri 1946. aastal. Perenaise ülesandeid pidi täitma Vaino õde Hedwig, kes suri 1948. aastal tuberkuloosi. Isa suri 1949. aastal.
Õppis 1939–1946 Leisu koolis ja 1946–1949 Kärdla Keskkoolis. Orvuks jäänuna pidi ta õppimise kõrvalt töötama.
Komsomoli astus koolipäevil, 1948. aastal. 1949–1950 oli ELKNÜ Hiiumaa Maakonnakomitee propaganda ja agitatsiooni osakonna juhataja. 1950 astus Tartu Ülikooli ajaloo osakonda, mille lõpetas 1955. Ajalookandidaadi teaduslikku kraadi kaitses 1973. aastal.
Juulist kuni septembrini 1951 oli Hiiumaa masina-traktorijaama (MTJ) poliitosakonna ajalehe Hiiumaa Kolhoosnik toimetaja kohusetäitja, oktoober 1951 kuni detsember 1952 ELKNÜ TRÜ Komitee sekretär, detsember 1952 kuni juuni 1953 ELKNÜ Tartu Oblastikomitee sekretär, juuni 1953 kuni aprill 1955 ELKNÜ Tartu Linnakomitee I sekretär. Aastatel 1955–1961 juhtis Eesti komsomoli ELKNÜ Keskkomitee I sekretärina. Kümme aastat (mai 1961–jaanuar 1971) oli Tallinna linna kõrgeim võimukandja, EKP Tallinna Linnakomitee I sekretär. 1971–1980 EKP Keskkomitee sekretär ideoloogia alal.
1980–1986 NSV Liidu erakorraline ja täievoliline suursaadik Venezuelas ja Dominikaani Vabariigis, 1986–1988 Nicaraguas. Juuni 1988 kuni jaanuar 1990 EKP Keskkomitee I sekretär. Peale EKP lõhenemist 1990–1995 selle ühe osa (1991. aastal ümber nimetatud Eesti Demokraatlikuks Tööparteiks) esimees.
Eesti Ülemnõukogu saadikuna juhatas ülemnõukogu istungjärku, kus 16. novembril 1988 võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon
Tema abikaasa oli Mai Väljas (neiuna Goetz), kes sündis 1935. aastal Lääne-Virumaal Oruveskil ja suri 2018. aastal Tallinnas. Abikaasaga tutvus Vaino Väljas ajal, kui Mai õppis Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Nende poeg Peeter Väljas on ajaloolane, töötab Rahvusarhiivis, Peetril on kaks kooliealist last. Tütar Tiina Pärn on lastearst, elab Haapsalus. Tütretütar Teele Pärn on tunnustatud noornäitleja, tütretütar Miina Pärn on õppinud koorijuhiks ja teeb ka Klassikaraadios saateid.
Vaino Väljase teeneid on Eesti riik märkinud Riigivapi ordeni III klassi (2002) ja Valgetähe ordeni II klassiga 2006.
2017. aastal pälvis Vaino Väljas teise tuntud hiidlase, ettevõtja Aadu Luukase (1939–2006) missioonipreemia.
