Internet ei pildista

Arvatakse, et kõik, mis internetis leida, on kõigile vabaks kasutamiseks. Ei ole, see on vaid kõigile vabalt vaatamiseks. Internetis leiduvad fotod kuuluvad nende autoritele, selgitas Saksamaa koolile Euroopa Kohus.
Õpilane leidis oma referaadi illustreerimiseks foto reisi­portaalist ja viitas foto juures portaalile. Õpilase töö avaldati kooli veebilehel. Reisiportaalile foto andnud kutseline fotograaf nõudis oma foto kõrvaldamist kooli veebilehelt ja esitas koolipidajale kahjutasunõude. Euroopa Kohus otsustas 7. augustil, et Saksamaa kool on toiminud valesti, aga ei võtnud seisukohta varasema Saksamaa kohtu otsuse suhtes, mis vähendas nõutud kahjusummat saja euro võrra.
Foto kuulub autorile
Kirjeldatud juhtum on tõenäoliselt äratanud paljude inimeste kujutletava õiglus­tunde, sest kirjeldatud toimimisviisi peetaks ilmselt ka Eesti koolides ja küllap teisteski asutustes täiesti õiguspäraseks. Seepärast on asjakohane kohtu põhjendusi tutvustada.
Reisiportaalis olnud foto autori õiguste rikkumine seisnes selles, et “Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt vajab /…/ teose iga reprodutseerimine ja üldsusele edastamine kolmandate isikute poolt autori eelnevat nõusolekut…”. Vastava direktiivi järgi tuleb foto üleslaadimist uuele veebisaidile pidada uueks avaldamiseks. Uus autori loata avaldamine aga “teeb võimatuks või vähemalt oluliselt raskemaks õiguste omajal preventiivselt nõuda, et selline edastamine lõpetataks…”. Kohus jõudis järeldusele: kui autor tahaks tagasi võtta oma loa reisiportaalile ja paluks oma foto sealt eemaldada, jääks see ikkagi kooli veebilehele alles.
Samalaadne paragrahv on ka Eesti autoriõiguse seaduses. Euroopa Kohus sõnastas selles otsuses selgelt, et iga kord foto järgmisele veebilehele laadimine on uus avaldamine ning autori loa peab küsima iga selline uuesti avaldaja. Kahjuks ei täida Eestis seda seadust mitu pilte koguvat portaali, rikkumisi on ka muuseumide fotokogusid avaldaval riigi hallataval portaalil www.muis.ee
Miks nõuti koolilt raha?
Kui külaline lahkub, pererahva hõbelusikas taskus, siis teab igaüks, kuidas seda nimetada. Kui kasutaja lahkub veebilehelt, kaasas kopeeritud fail, siis tõrgutakse seda samamoodi nimetamast. Kuid internet ei ole humanitaarabiladu, see on kanal autori ja tema teoste lugejate-kuulajate-vaatajate vahel.
Euroopa Kohus on sõnastanud vajaduse kaitsta tugevamini autorite õigusi: “Jätkamaks oma loome- ja kunstilist tegevust, peavad autorid ja esitajad saama oma töö kasutamise eest nõuetekohast tasu. /…/
Intellektuaalomandi õiguste piisav õiguskaitse on vajalik, et tagada nimetatud tasu kättesaamine ning võimaldada kindlustada nendele investeeringutele rahuldav kasum.” Väga lihtsustatult: foto autor peab oma töö eest saama tasu, mis katab ta kulutused foto tegemiseks ja võimaldab vajaduse korral ka uue fotoaparaadi osta, aga ta peab ühtlasi saama töötasu, sest see abstraktne kellegi arvutis olev fail on tema töö tulemus.
Sellist elementaarset asja on paraku vaja olnud seletada ka haritud inimestele. Foto on internetis vaatamiseks just samuti kui päevasärk poeaknal. Kui särk poest ära ostetakse – mitte ei võeta vaateaknalt kaasa –, siis saab ka särgi õmbleja oma tasu ja läheb leiba ostma. Samuti peab fotograaf saama leiba osta, kui tema töö tulemust keegi endale kasutamiseks tahab.
Mehhanismid, mille alusel eri riikides tasu arvestatakse ja makstakse, on erinevad ja Eestis puuduvad hoopis. Kui Lapimaa õpetaja paneb õpilastele jaotusmaterjali tegemiseks raamatu- või ajakirjalehekülje koopiamasinasse, siis teab ta, et autorid on oma tasu saanud – ajakirjanike osa maksab Soome riik ajakirjanike liidule ja summa pole väike. Kui samuti teeb Võru õpetaja, peaks ajakirjanik pigem soovima, et õpetaja ei kasutaks koopiamasinat, vaid ostaks iga õpilase jaoks eraldi raamatu või ajakirja – nii on rohkem lootust, et autor ükskord tasu saab. Eestis on riik seaduse jõul sätestanud autorite kohustuse oma tööd haridusasutustele tasuta annetada, kuid pole andnud õigust autorite tööd ilma loata uuesti avaldada.
Kas võtta foto Vikipeediast?
Kohus toonitas, et mingit tähtsust ei ole asjaolul, et õpilase kasutatud foto oli reisiportaalis vabalt allalaaditav. See ei anna õigust uueks avaldamiseks. Kohus seda ei käsitlenud, kuid kas õpilane oleks võinud kasutada Vikipeedias olevat fotot? Mitte igal juhul.
Järjest harvemini on näha pildiallkirjades osutusi, nagu “Foto: internet”, küll aga osutatakse jätkuvalt stiilis “Foto: Vikipeedia” või “Foto: xxx asutus”. Algusesse tagasi tulles: internet ei pildista, samuti mitte Vikipeedia ega asutus xxx. Pildistab konkreetne füüsiline isik, internet ja Vikipeedia on vaid kanal fotograafi ja foto vaataja vahel.
Kuigi Vikipeedia autorid annetavad oma töö üldsusele vaatamiseks tasu saamata, järgitakse fotode üles­laadimisel väga rangelt autori­õiguse seadust. Selles hiiglaslikus pildipangas tuleb foto allalaadimise eel vaadata iga foto juures olevat litsentsi, et näha, mis tingimustel autor oma fotot mujal kasutada lubab. Litsentsi nägemiseks tuleb uuesti fotole klikata ja allapoole kerida või avada foto nurgas link “Rohkem üksikasju”.
Kui Saksamaa õpilane leidnuks sobiva foto Vikipeediast, pidanuks ta hoolega vaatama, kas ja mis tingimustel lubab fotole autori lisatud litsents seda fotot kasutada. Sagedasim eksimus on, et ei märgata, kui litsents Vikipeedias nõuab foto juures autori nime avaldamist. Seevastu näiteks Merevikis ei võimalda enamiku fotode litsentsid neid üldse autori loata mujal kasutada.
Kuidas saanuks õigesti toimida?
Euroopa Kohus märgib, et interneti toimimisele ning arvamuste ja teabevahetusele võrgus aitavad kaasa hüperlingid. Otsuses on ühtlasi näidatud, kuidas võinuks Saksamaa kool toimida autori õigusi rikkumata. Selle asemel, et laadida võõras foto serverisse ja avaldada uuesti kooli kodulehel, võinuks õpilastöös olla link fotole selles portaalis, kus see autori loal oli. Siis on autori õigused paremini tagatud: “Kuivõrd juhul, kui autor oma teose edastamist asjaomasel veebisaidil enam ei soovi, on tal võimalik eemaldada see veebisaidilt, kus see algul esitati, muutes sellega kasutuks kõik hüperlingid, mis sellele suunasid.”
Seega kinnitab kohus, et internetis leiduv on vaatamiseks: link õpilastöös fotole algses reisiportaalis võimaldaks fotot vaadata, aga see poleks foto uuesti avaldamine. Niisiis: “kuskilt netist leitud” foto avaldamist ei tohi leidja otsustada.
Võõrad fotod tagasi
Pildistava ajakirjanikuna on mul Euroopa Kohtu seisukohti kerge mõista ja toimetajana pole mul raske neist ka teiste autorite puhul kinni pidada. Kuid mul on õigus teistelt sedasama oodata. Seepärast toon siin näidetena esile mõned isiklikud pöördumised.
Kulla “kasutaja Priit”, palun kustuta Venemaa laevafotode portaalist kaks minu laevafotot, mis sa 2012. aastal oled sinna laadinud. Ma pole kunagi tahtnud, et need seal ilmuksid. Oled rikkunud autoriõiguse seaduse para­grahvi 12 lõike 1 punkte 6 ja 8, mille järgi otsustab autor, kuidas ta teosed avaldatakse ja millal enam ei avaldata.
Hea Enn! Õnneks see veebi­leht enam ei tööta, kus sa olid oma artiklit illustreerinud minu fotoga, mille olid Vikipeediast kopeerinud, kuid litsentsi ei vaadanud. Artiklil polnud viga, aga ma poleks kunagi tahtnud oma nime näha erakondlikul veebi­lehel. Sa ei järginud sama paragrahvi.
Blogija, kes sa oled oma ilukirjanduslikku katsetust illustreerinud minu fotoga parvlaeva Estonia kaptenitest, fotot enda omana esitlenud ja sealt endale mittevajaliku kapteni välja lõiganud. Palun kustuta mu foto otsekohe, sest oled rikkunud autoriõiguse seaduse paragrahvi 12 lõike 1 punkti 3, mis keelab teose töötluse autori loata. Avaldamisest rääkimata.
Lugupeetud ERRi uudiste­portaali toimetajad, riigieelarvest rahastamine ei vabasta seaduse järgimisest. Loodetavasti oskate nüüd foto litsentsi vaadata pärast seda, kui ERR pidi mullu kahel korral Merevikist varastatud fotod portaalist kõrvaldama, mu kolleegi käest vabandust paluma ja talle kahjutasu maksma. Uudist võinuks sama hästi illustreerida link Mereviki vastavale artiklile.
Madli Vitismann
ajakirja Meremees
peatoimetaja