Marko Mumm Helgi Põllo ütles, et preemia oli üllatus ja ehmatus heas mõttes, kuna maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja Ermo Mäeots hoidis pealinnasõidu eesmärki saladuses peaaegu et viimase hetkeni. “On hea tunne ja sõnum, et kui see, mida väikestes kohtades ja kogukondades tehakse, on südamega tehtud ja küllap jõuab see ükskord ka kaugemale märgatavaks,” tõdes Põllo.
“Selge see, et tunnustus ei ole üksi minule, vaid kõigile hiidlastele, kes on kaasa aidanud, kaasa teinud, kaasa tundnud – ma arvan, et see on natuke meie ühine asi,” lisas ta.
Vastuseks küsimusele ega see ometi polnud n-ö pidulik eelpensionile saatmine, ütles Põllo, et kuigi ta töötab praegu muuseumis vähendatud koormusega, on eemalolek ajutine.
“On üks võimalus küll, et võiks võib-olla mingisuguse pöörde teha, aga ma ei tea, kuhu pöörangut juhtida, sest kogu see valdkond on mul nii südames kinni, et ma ei saa sellest eemalduda,” nentis ta.
Pühendub koguteosele
Praegu on Põllo neljaks kuuks pühendunud koguteose “Hiiumaa” toimetamisele ja töötab muuseumis vaid veerand kohaga.
Paraku on juba esimene n-ö eemaloldud kuu näidanud, et muuseum vajab teda rohkem tunde ja päevi, kui veerand kohta eeldab. “Eks siis on need öötunnid ka, kust saab lisa võtta,” naeris Põllo, kelle jaoks ülevaateteos “Hiiumaa” on mahukaim tekstikogumik, mida tal kunagi toimetada-redigeerida tulnud.
Praegune leping koguteose toimetamiseks kehtib maikuuni, kuid juba nüüd oletas toimetaja, et aega selleks võib kuluda enamgi. “Koguteose sisuline ülevaatamine on ikka väga aeganõudev töö,” kinnitas Põllo.
Direktoriks ei taha
Kolmkümmend kolm aastat Hiiumaa muuseumi peavarahoidjana töötanud Põllo ütles, et ei kavatse muuseumi direktoriks kandideerida. “Mina ei ole pidanud oma elu eesmärgiks olla direktor – mind on huvitanud teistsugused elusuunad, tahaksin pigem uurida ja kirjutada ning Hiiumaa asjadega tegeleda.”
Ta selgitas, et direktoril, kes peab korraldama juhtimise ja rahastamise küsimusi, ei jää selleks aega. “Mina tahaksin pühenduda. Veel rohkem.”
Aastakümneid muuseumi juhtinud Urmas Selirand lahkus ametist detsembris.
Kas hiidlased polegi kodanikud?
Vastuseks küsimusele, mida arvab ta sellest kui riigile kuuluvast Hiiumaa muuseumist saaks näiteks sihtasutus, ütles Põllo, et ükski asutuse vorm kui selline pole põhimõttelisest halb. Teades haldusreformi ebaselgeid arenguid, Hiiumaa omavalitsuste majandusraskusi ja probleeme ning saare vähenevat elanikkonda, on ta muuseumi sihtasutuseks muutmise suhtes siiski väga murelik.
Ta ei osanud küll täpselt vastata, sest võimaliku sihtasutuse rahastamisvõimalusi pole veel analüüsitud, kuid kahtles, kas muuseum saaks toimida pelgalt projektipõhisel rahastusel.
Põllo, kes on pälvinud ka aasta kodaniku aumärgi, ütles, et talle teeb muret, kuidas kõik, mis asub kaugel Tallinnast, ei tundugi nagu enam riigina. “Kellelegi tundub, et me Hiiumaa muuseumis ei teegi enam riigi asju – kas siis hiidlased äkki ei olegi üldse selle riigi täisväärtuslikud ja olulised kodanikud?” küsis Põllo ja vastas ise: “Me oleme!”
“Riik ei tohiks Hiiumaa muuseumi rahastamisest taanduda või paigal tammuma jääda, vaid peaks nägema meid kui väga tublisid riigikodanikke,” kinnitas Põllo.
Vaimse pärandi koguja
Helgi Põllo esitasid premeerimiseks Hiiu maavalitsus ning rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskus. Mäeots ütles, et eelkõige tunnustas kultuurkapital Helgi Põllo suurt panust Hiiumaa ja Eesti vaimse kultuuripärandi kogumisel, aga ka alanud pärandiaasta puhul.
Kultuurkapital annab välja kaheksa valdkondlikku aastapreemiat: kirjanduse, kujutava ja rakenduskunsti, arhitektuuri, audiovisuaalse kunsti, helikunsti, näitekunsti, rahvakultuuri ning kehakultuuri ja spordivaldkonnas. Preemiad anti pidulikult kätte reedel Vene teatris.
