Head inimest otsimas

Jaan Tootsen

Tõnis Tootsen

KADRI TAPERSON

Jaan Tootsen on filmirežissöör ja ajakirjanik, Ööülikooli käimalükkaja ja toimetaja. Ta on teinud filme vanadest tarkadest meestest nagu Vello Salo, Vigala Sass (koos Marianne Kõrveriga) ja Fred Jüssi. Viimase raamatu väljaandmine toob Jaani ka Hiiumaa esimesele kirjandusfestivalile.

Tootsenile meeldib Hiiumaal, muidu ta siia ei tulekski. Siin on toimunud ka   Ööülikooli suvekool. Tallinnas on külas käidud ka hiidlasel Vaino Väljasel. Hiiumaal on palju sõpru-tuttavaid: siin Kristel Algvere, Helgi Põllo, Mae Kivilo, Kristiina Hellström ja muidugi seostub Hiiumaa endiselt ka Tõnu Õnnepaluga, kes kunagi Ööülikoolis saarelisusest rääkis. Veel mainib ta vaimustusega Urmo ja Tüüne Vaikla kunstiresidentuuri, mis asub Kärdlas korda tehtud tsaariaegses kordonis. “Mul pole Saaremaa vastu midagi, aga Hiiumaale tulles on ikka päriselt saare peale tulemise tunne, suurem meri on vahel. Praami peal saab võileiva rahulikult ära süüa ja merd vaadata. Tempo läheb teistmoodi maha.” Sõpradest mainib Jaan Tootsen veel oma klassivenda Kristjan Arunurme, keda kõik hiidlaseks peavad, aga kes seda tegelikult ei ole ja muidugi Ave Alavainut. “Ave oli väga oluline oma sädeleva vaimu ja kõige paremas mõttes ebastandartsusega.” Jaan märgib, et ta ei ole kunagi käinud Hiiu Folgil, Sõru Jazzil ega Sõru Saundil, aga teab neid kui kultuuriruumis helisevaid sündmusi, nii et loodetavasti on teda mõni teinegi kord Hiiumaale oodata.

Jaani välja antud Fred Jüssi “Olemise mõnu” on kolm nädalat raamatupoodide müügitabelites esikohal olnud. See on teine raamat Ööülikooli Raamatukogu sarjas, kus lisaks Ööülikooli saates kõlanud loengutele, on kolmandik raamatust pühendatud autori kujunemisloole ja mõttemaastikele. Fredi ja Jaani vestlus.

Hiiumaa mälupaikadest tuleb Jaanile meelde üks selline, mis asub täpselt saare keskel. Ta sõitis aastate eest  koos Ööülikooli helirežissööri Külli Tüli ja Fred Jüssiga Tõnu Õnnepalule külla. Autol läks rehv katki, aga Jaan ei osanud sellega midagi teha. Õnnepalu haaras oskuslikult tungraua ja varurehvi, Fred Jüssi, kes ka kaasa sõitis, istus kännu otsa suupilli mängima ja filmirežissööril ei jäänudki muud üle kui võtta autost kaamera ja toredat olukorda filmima hakata. Selle kirjelduse peale tuleb mulle meelde hoopis see, kuidas ma ühel suvel Uue Maailma Seltsimajas elasin, kus Jaan kaameraga peaaegu alati kohal oli. Tegelikult küll mitte alati, vaid siis, kui midagi toimus ja toimus muidugi alatihti ja nii viis aastat järjest.

Raamatut ja sellele eelnenud filmi, “Olemise ilu”, Fred Jüssist muidugi niimoodi teha ei saanud. “Ma ei tahtnud olla sajandi suurkujul igal pool kannul, kui ta näiteks poodi või arsti juurde läheb. See on hoopis teistmoodi film – ilma klassikalise dramaturgiakaareta – puhas meditatsioon. “Film oli minu enda tervenemise projekt, sain vanade tarkustega hingekosutust”, räägib Jaan ja lisab, et inimest, kes räägib klaariks settinud mõtteid, on mõnus kuulata. “Fred on küll elu ja inimesi näinud, aga ei tohiks unustada, et ka tema on olnud poisike ja tal olid õpetajad.” Pikast intervjuust saabki rohkem teada Fred Jüssi mõjutajatest. Üks neist, Hillar Pärjasaar, ei olnud teadlane vaid väga keerulise elukäiguga, teistmoodi häälestusega inimene. Fred on kõnelnud, et teised võisid metsas käia nii, et midagi ei juhtunud ega näinud, aga tema võis paari päevaga kohtuda erinevate loomade-lindudega, ja eks ta tegelikult oligi mingis mõttes nõid, räägib Jaan ja tuletab mulle meelde, et kõige suuremad nõiad on alati need, kes end ise niimoodi ei nimeta.  “Võime ette kujutada, kuidas Fred keskkooli lõpetajana (ja selles vanuses oleme ju kõik kõige targemad) ülikoolis eestiaegsete õppejõududega kokku puutus. Johannes Piiper oli näiteks tema õppejõud, kelle puhul on oluline mainida, et ta oli dualist.  Loodusteadlane, kes tunnistas, et loodusseaduste üle on üks ülim seadus. Ja ma arvan, et see on Fredi palju mõjutanud, ta on öelnud, et tema kirik on mets. Inimesena on temas kindlasti n-ö religioosne mõõde. Fred on ennast ka nimetanud dualistiks”.

Raamatust on pärit ka see Jaani mõte, et õige loodusfilosoof ongi ehk hoopis linnamees, kes tuleb kaugemalt ja oskab loodust hoopis teisiti vaadata kui see, kes alati on kohapeal elanud. See paneb mind mõtlema värskele Hiiumaa rahvuspargi ideele – võibolla see ongi õige, et selle saare ainulaadsust näevad need, kes kaugemal?

Mulle tundub, et kõikide oma filmide ja raamatutega otsib Jaan ühte ja sedasama – head inimest. “Ma saan oma asju tehes iseenda sisse vaadata. Ma ju küsin peamiselt, et mis on reaalsus, mis on teadvus ja kes on inimene? Lähen oma filmidega inimesele üsna lähedale. Need on rasked valikud, aga ma ei kahetse, kui inimene saab kogu oma värvikirevuses salvestatud. Filmitegija peab oma tegelast armastama ka sel juhul, kui näidatakse tema varjatud või tumedamat poolt. Me ei pruugi sellega nõustuda, aga see on olemas, inimene ei ole ju mitme tuhande aasta jooksul eriti muutunud”, räägib Jaan.

Hiiumaa kirjandusfestivali kohta arvab ta, et peale pandeemia-aastaid, mis alguses olid isegi selle poolest võluvad, et lubasid igalühel omaette olla, on üks festival väga vajalik, sest inimestel on vaja kokku tulla. Pealegi olevat eestlased kirjausku inimesed ja raamatud on neile alati olulised olnud. “Paberraamat ei ole kuskile kadunud, need noored, kellega mina olen kokku puutunud, loevad ka”. Suvi on molutamise ja lugemise aeg. Meil on Võrumaal näiteks Jaanitõnise lugemistalu. “Väga hea, et Hiiumaal on ka sellised peidetud ja salajased paigakesed, kus ka suvehiidlased käivad ennast laadimas.  See tuletab mulle meelde ka näiteks Valdur Mikitat, kes on rõhutanud, et  kultuurilooliselt on ju pea igal eestlasel oma maakodu, teadvuse kiirendi, kus saab akusid laadida.”

Veel räägime sellest, et Kirjandusfestivali ajaks peaks valmis saama Kristiina Hellströmi ja Fred Jüssi raamat. “Hiiumaa radadel”. Raamatus on Fred Jüssi lood ja fotod Hiiumaast 1950-80. aastatest ja Kristiina lisas mõned 90ndatest. Raamatute “Olemise mõnu” ja “Hiiumaa radadel” tutvustamine toimub koos Kristiina Hellströmi, Fred Jüssi ja Jaan Tootseniga 3. juulil kell 12.00 festivali pealaval Kärdla sadamas. Hiiumaa raamatut saab, muide, ainult Kristiina käest otse osta. Samuti saab festivalil osta Fred Jüssi “Olemise mõnu”.

Kelle raamat Ööülikooli sarjas järgmine võiks olla, seda Jaan Tootsen mulle ei avalda. Ta küll räägib, et ehk see võiks olla hoopis naine ja selline, kellel on vähemalt seitse Ööülikooli loengut. Kuna Ööülikooli saateid saab arhiivist järele kuulata, siis võibolla on see võimalik isegi ära mõistatada.

Tootsenit võib festivalil mitmel pool kohata; reedel vestleb ta koos Tõnu Õnnepaluga, laupäeval peab töötuba “Kuidas kirjutada oma elu raamatut – kahes sõnas lahtikirjutatult”, kirjandussutsakaid merele teeb ka.

KRISTEL ALGVERE: Kui 2007. aastal Hiiumaal Jaan Tootseni ja Fred Jüssiga Ööülikooli lindistamisel tutvusin, ei osanud ma uneski näha, et mulle langeb osaks viisteist aastat hiljem nende jutuajamise toimetamine! Hindan loomulikku kõnekeelt, aga tean, et see erineb kirjalikust keelest, seega oli mul suur rõõm lindistustest mõnus ja ladus kirjalik tekst vormida. Toimetasin peaasjalikult Hiiumaal saunaköögis, kus Jaan ja Fred said rahus valjusti kõlaritest oma mõtteid veeretada, ja mina neid silmasõbralikeks toimetada. Tõnis Tootseni viimane lihv tagas selle, et kahe silma vahele jäänud asjadki said märgatud.

Fred Jüssi on alati rõhutanud oma seoseid Emmastega, kus ta 1958–1960. aastani õpetaja oli. Hiiumaa looduse mõju tema loomingule on kahtlemata suur, ja ega vähem oluline ei ole ka kohalike inimeste meelelaadi ja arusaamadega tutvumine. Sest eks ütle ju hiidlasedki sageli, et aega on selle kiire asjaga! Ehk teisisõnu: oluline on olemise mõnu!

TÕNU ÕNNEPALU: Fred on Eesti looduse jutustaja. Eks ta ole mindki, juba varajases nooruses, juhatanud paljude paikade ja imede juurde. Selles jutustuses on Hiiumaa osa muidugi üks pikk ja põhjatu peatükk. “Olemise mõnul” aga on kaks peamist mõnu: esiteks saab Fredi raadiojutte lugeda omas tempos ja jupikaupa, nii nagu meeldib, sealjuures loeks neid ikka justkui Fred oma häälega. Teiseks mõnuks on see pikk lugu raamatu alguses, kus Fred Jüssi räägib, kuidas temast õieti sai Fred Jüssi. Seal avaneb nii mõnigi saladus. Ja mõnigi jääb ka peitu. Nagu looduseski käies: miski avaneb, miski jääb peitu ja see, mis peitu jääb, paneb unistama. Ja kutsub taas.