“Kuldamiseks” (goldplating) nimetatakse Euroopa Liidu direktiividele liikmesriigis liigsete reguleerivate täienduste lisamist või õigusaktide liigpüüdlikku rakendamist, süüdistades seejuures Brüsselit.
Kipub olema nii, et kui Euroopas võetakse vastu mõni määrus, siis eestlased hakkavad usinasti seda punktipealt järgima ja mõnikord aetakse pill päris lõhki. Mäletate ehk veel, kuidas väikepoodides hakati nõudma nelja kraanikaussi ja suur osa neist tuli sulgeda? Brüsselis aga jätkasid ka ühe kraanikausiga söögikohad ja poekesed rõõmsalt tegutsemist.
Hiiumaa vald teatas äsja, et kuna juubilaride nimede avaldamine maakonnalehes ei ole avaliku ülesande täitmise käigus ettenähtud kohustus, siis nad toimetusele neid nimesid enam ei saada. Jah, kohustus ei ole, aga on tore tava, millega meie inimesed harjunud. Kas see pole piisav argument?
Väiteid, mis toodi seoses koolilõpetajate nimekirjade avaldamisega on aga lausa skisofreenilised: gümnaasium ei tohi koolilõpetajate nimekirja toimetusele SAATA, aga kodulehelt võime selle VÕTTA; riigikool EI TOHI toimetusele lõpetajate nimekirja saata, vallakoolid TOHIVAD; medalistide saavutuse tohib avaldada,
nelja-viieliste õpilaste saavutust mitte.
Äkki loeks seadust veel korra ja lähtuks ikka edasi heast tavast ning jätaks andmekaitseseaduse üle kuldamata?
10. juuli 2018
