Kaja Hiis-Rinne Rannapargis on ka toredad niidetud muruteed, piisavalt laiad, et puuk kõrge kõrre otsast jalutaja külge ei ulatu hüppama.
Korda armastav linnaelanik kirtsutab aga nina ja küsib, et mis lilleaas see on – puhas umbrohuväli pigem – võilill, naat, harakputk, orashein, oblikas… Ja kohati tuleb talle õigus anda. Kõik alad lille-niiduks ei sobigi, sest nad on aegade jooksul üleväetatud ja naadistunud. Näiteks Ranna-
pargis on nendeks aladeks endised köögiviljamaad ja pargialad, kust palju puid maha võetud või torusid maha pandud ja pinnast segi keeratud.
Linnapargis on puudealused samuti kohati rinnuni heinaga. Niide on juba pikemat aega koha peale maha jäetud, samuti puulehed – see kõik väetab ja soodustab umbrohtude kasvu. Vanasti, kui Kärdla loomapidajatel alatasa heinapuudus valitses, niideti pargihein maha ja viidi minema. Nüüd jääb hein lihtsalt üle ja seda kokku koguda ja ära viia on kulukas.
Nii Ranna-, kui Linnapargis ja ka Ümarmäe haljasalal on pigem praegused murualad need, kus võiks kohati vähem niita, sest seal on liigirikkam ja naadivaba niidutaimestik. Samas peab ka inimesele piisavalt mängumuru jääma ning ruumi ürituste korraldamiseks, selge see.
Üldiselt võiks muru niitmisel jätta pigem 4–5 cm kõrguseks, mitte kohati juurteni maha. Siis saavad paljud niiduliigid ikkagi muru sees õitseda. Madalam niitmine aga hävitab tundlikumaid õitsvaid taimi ning murukõrrelisi ja soodustab sambla, võilille jm umbrohtude levikut.
Elurikkus bioloogilises mõttes rõõmustab niitude üle, aga pargihooldaja kratsib kukalt, et kuidas selle vohava jama ükskord maha saab?
Selge on see, et tuleks pidada nõu ja arutada, mida ja kuidas teha annab. Vaadata, mis masinad vallal olemas, mida võiks juurde muretseda, selleks et kõrget heina hõlpsamini niita ja kokku koguda saaks. Siin tulevad ehk appi euroopa “rohelised abirahadki”. Tuleb kindlasti rehkendada ka kulusid – mis maksab muru niitmine iga 10–14 päeva tagant ja mis maksab heina niitmine, kogumine üks-kaks korda aastas.
Kärdla kui roheline ja sõbralik jalakäijate-ratturite linn?
Elurikkus linnas sõltub ka selle elanikest. Kärdla kraavid on selle peegliks – leidub nii täiesti metsikut kraavikallast kui muruks nuditud nõlvu. Meeldiv on näha ka nutikalt niidetud kraaviservi, kus naat trimmerdatud, kuid sõnajalad, varsakabjad, võhumõõgad ja angervaksad alles jäetud.
Elurikkus linnas ei pruugi olla ainult bioloogiline mitmekesisus, vaid seda võib laiendada ka inimese tegevustele. Kui linnaruumis on hea ja huvitav olla, läheb inimene sealt läbi ka siis, kui selleks peab tegema väikese ringi. Mida inimmõõtmelisem on ruum linnas, seda rohkem minnakse jalgsi või rattaga ning teel kohtutakse kindlasti mõne tuttavaga.
Kärdla suuruses väikelinnas jõuab nii noor kui eakas igale poole lühikese ajaga, turvaliselt ja meeliköitvalt. Vahemaad sihtkohtade vahel väikesed, mets, meri, pood, raamatukogu ja kohvik jäävad jalutuskäigu kaugusele. Tingimused on justkui olemas, aga ometi sõidetakse palju autoga ja autode rohkus peletab omakorda jalakäijaid veelgi.
Kuidas oleks, kui alandaks maantee piirkiirust linnas, näiteks 40 km/h? Ja kitsastel tänavatel oleks õueala märk?
Muudaks Kärdla oja ja Nuutri jõe täies pikkuses ligipääsetavaks ja liidaks avaliku ruumiga? Ja kui piki jõekallast pääseks mugavalt katkestusteta randa?
Kärdla elanikul on põhjust oma linna üle uhke olla. Aga saaks veel paremini.
KRISTIINA HELLSTRÖM
KARIN BACHMANN
maastikuarhitektid
Ilmunud valla veebilehel 28. juunil 2021.
