Anneli Palo 
Anneli Palo 
Anneli Palo Hiiumaa tõmbab loomeinimesi! Nii seda maapealseks paradiisiks pidavaid kirjanikke ja muusikuid kui ka teadlasi: siinset taimestikku uurinud Haide-Ene Rebassoo on tuntud looduskirjanikuna, euroopa naarits ja Tiit Maran ei vaja pikemat tutvustamist, ornitoloog Tiit Leito on tuntuks pildistanud kogu Hiiumaa looduse. Nimekirja võiks jätkata, kuid on kiire…. siinse looduse igavikulisele rahule vastanduvalt kibekiire, et kaitsta Hiiumaa viimaseid põlismetsi.
Hiiumaa on alati olnud ja on praegugi üks Eesti metsaseim piirkond. Ega puistute pindala edaspidigi vähene, pigem suureneb. Murekohaks on aga metsade mitmekesisuse ja elurikkuse kiire vähenemine, sest metsamaa kasutusviisid on muutunud. Mitmekülgne püsimetsandus asendus lageraietega, puistute keskmine vanus on kiires langustrendis ja raiutavatele sarnanevaid metsi ei kasva Hiiumaale enam niipea. Üle 150aastaste metsade asemele kasvavad puistud raiutakse tõenäoliselt juba 60–70 aasta pärast.
Miks on Hiiumaa metsad eriliselt elurikkana säilinud, kuigi inimesed on siin aastasadu elanud ning metsi kasutanud? Aletamine ja põllustamine, klaasitootmine, öiste meremärkide tuletoit, hiidlaste majad ja ahjuküte, paadi- ja laevaehitus – see kõik nõudis ju puitu. Metsi neelasid ka looduslikud nähtused nagu tormid ja metsapõlengud, tuiskliiv, soostumine.
Alustades lõpust, siis pikemas ajaperspektiivis looduse enda muutlikkus vaid tõstab elurikkust. Vana mets püüab jonnakalt oma elukeskkonda säilitada, uued liigid saavad lisanduda vabanenud pinnale. Seetõttu on olulised looduslikud häiringud: pärast tormi tekib surnud puitu lagundajatele – eelkõige rikkalikule seenestikule; metsapõlengute söestunud tüükaid on tarvis paljudele putukaliikidele ja samblikele. Igasugune kuhjunud ja lagunev, pidevalt niiske puit ja kõdu on kasvukeskkonnaks sammaldele. Puujuurtest ülesrebitud lohud hoiavad vett, mida asustavad soosamblad ja -taimed, teod. Tuulemurruga või põlenud kuivades metsades paljandunud kuivale liivale aga asuvad liivataimed, samblikud, kimalased-herilased-kuklased jne.
Teiseks oluliseks teguriks, miks elurikkus on siin nõnda hästi säilinud, on metsade sidusus – metsad katsid Hiiumaal suuri alasid. Põlismetsaliigid asustavad terviklikke metsamaastikke, kus esineb nii kasvavaid kui surnud või surevaid jämedaid puid. Ükski puu pole igavene ning tüvede sees ja peal elav elu peab aegajalt kolima. Edasi levimiseks peab sobivas läheduses leiduma teine puuõõs, põlispuu, kõdunev tüvi vmt. Lagundajaliigid ja nende läbiviidavad protsessid hoolitsevad metsamulla ja sellel kasvavate puude tervise eest. Looduslikes metsades sureb küll osa puid varakult tihedas toidu- ja valguskonkurentsis, kuid tugevaimad võivad elada väga vanaks. Männid näiteks 300–500 aastat, kuused 300, haavad ja kased 200 aastat. Nii vanu puid näeb maastikul muidugi haruharva ja enamasti on põhjuseks inimtegevus.
Kui eelnevale lisada saare vaheldusrikas reljeef, pehmed talved, jahedavõitu suved ja pidevalt kõrge õhuniiskus, on metsade elurikkuse põhilised allikad nimetatud.
Hiiumaa metsadest on leitud palju põlismetsaliike ning mõnesid neist esineb arvukalt. Metsad, kus ohustatud liigid tunnevad end väga hästi ja ei tundugi haruldased, on liikide edasist käekäiku silmas pidades üliolulised. Üksik isend või väikesearvuline leid tähendab, et leiukoht võib hävida juhuslikult ja liik välja surra. Näiteks kukub järgmises tormis ümber just see põlispuu või pole läheduses ühtki sobivat lamatüve, kuhu ta saaks edasi levida. Taimeliigi leiukoha võib hävitada metssiga või tuulemurd. Looduskaitse kaugemaks eesmärgiks ei ole üksikute harulduste kaitse – mets kui muuseum – vaid elurikkuse kadumise peatamine. Praegu veel tavalised metsaliigid ei tohi muutuda haruldasteks! Elurikkuse taastamiseks on vaja aga säilitada nende leiukohtade hea seisund, kus mujal haruldaseks jäänud liigid end veel hästi tunnevad.
Hiiumaa vanade põlismetsade vaieldamatuks sümboliks on looduskaitse all olev sammal, roheline hiidkupar. Kuna teda üha rohkem uuritakse, lisandub ka mandril tema leiukohti tasapisi juurde, kuid Hiiumaa on olnud ja loodetavasti jääb ka edaspidi hiidkupra põliskoduks. Kaitstavatest samblikest esinevad siin võrdlemisi sageli harilik koobassamblik ja suur-nööpsamblik, kes mandril on ohtramalt vaid Nigula raba ümbruses ja Luitemaa kaitsealal. Taimeliikidest on tuntud soojalembene jugapuu. Mulle tundub ka, et kui ungrukold ning pisikene metsaorhidee, väike käopõll oleksid kõikjal sama tavalised kui Hiiumaal, poleks neid vaja olnud looduskaitse alla võttagi. Mõlemaile meeldivad luidete ja rannavallide vahelised lohud, kus metsa all tüse niiske turbakiht, aga rannikumetsas võib neid leida ka üsna õhukeselt okkakõdukihilt pidevalt niiske liiva peal.
Hiiumaa metsade põlisliigid on põhjuseks, miks siia asutati hulk looduskaitsealasid ja hoiualasid ning väiksemad põlismetsakillud on võetud kaitse alla metsa vääriselupaikadena. Metsa vääriselupaigad on metsad, kus vaieldamatult on olemas looduslikule metsale omane struktuur ja seal on leitud ka vastavaid tunnusliike – eelkõige neid, kes vajavad kõdunevat puitu.
Kaitsealadel ja hoiualadel on inventeeritud väärtuslikud metsaelupaigad, mis kuuluvad NATURA 2000 võrgustikku. Ideaalne metsaelupaik on olemuselt samuti vääriselupaik, kuid metsaelupaigad on mõeldud säilitama ka lindude ja ulukite elupaiku. Üksiku metsaelupaiga loodusväärtuslikkus võib seetõttu olla veidi madalam, ta on mõeldud toimima suure loodusmaastikuna koos soo-, ranna- ja niiduelupaikade või teiste metsadega.
Kaitsealasid ei oleks vaja, kui metsamaastikku majandataks säästlikult – nii et ükski kohaliku kliimaga toimetulev põline metsaliik sealt välja ei sureks. Iga liigi kadumine võib omakorda mõjutada teiste elukäiku, sest mets on eluvõrgustik. Kui mitu liiki võiks kaotada, on võimatu öelda. Mida tooks kaasa mõttemänguline tulevik, kus kõigis kaitsekorrata Hiiumaa metsades kasvatataks 40–60 aasta vanuseid okaspuukultuure? Ilmselt sageneksid noorte okaspuude haigused, leviksid suured metsatulekahjud ning vallanduksid tuiskliivad. Eks seepärast oligi Hiiumaal hiljutise ajani palju vanu püsimetsi, et ajaloolised õppetunnid olid veel meeles. Säästlikult saaks hooldada-majandada ka tänaseid Hiiumaa majandusmetsi, et tuleviku Hiiumaa metsad oleksid terved ja elurikkad, aga see on juba teise artikli teema.
Kui lugemisega lõpuni jõudnud hiidlane nüüd mõtleb, et “ah, see mets siin on ju nii tavaline”, siis täpselt nõnda vastas mulle ka üks Haanja mees, kui olin vaimustunult jupp aega ringi roninud kuplinõlva kuusikus ja sügaval ojaoru võpsikus. See, mis hiidlase või haanimehe jaoks tavaline, pole seda muu Eesti, ammugi Euroopaga võrreldes mitte, see on hoopis üks väga eriline ja hoidmist väärt mets.
Anneli Palo
TÜ ÖMI teadur,
maastikuökoloog
Põige ajalukku
18.–19. sajandil ja 20. algusaastail olid viljakatel kivistel või märgadel metsaaladel puisniidud ja karjamaad, väheviljakatel liiv- ja turvasmuldadel erivanuselised männikud ja männi-segametsad. Männikuis eelistati valikraiet, sest oht liiva liikumapääsemiseks oli suur. Aletamise, ülekarjatamise, põlengute ja tormituulte koosmõjul tekkinud tuiskliivad olid ajaloos külasid matnud. Vanades hõredates ning metsakuivata männikutes vaibusid ka metsapõlengud kiiremini, tuli tegi vähem kahju kasvavatele puudele, kuid soodustas noore männijärelkasvu teket. Meretuultest varjatud paikades tehtud lageraietel võeti hoolikalt arvesse tuulte suunda, et vähendada tuuleheidet ning murdunud puud hiljem ka suurema vaevata kätte saada.
Pärast teist maailmasõda jäeti enamus puisrohumaadest maha, madalsood kuivendati ja neist said põllud, kultuurrohumaad või kõdusookaasikud. Hiiumaa metsasus isegi suurenes, kuid soometsade ja soode elurikkus ning traditsiooniliste puisniitude mitmekesisus vähenes kiiresti. Männikuid majandati üsna tagasihoidlikult nii valik- ja sanitaarraiete kui veerraietega, seda nii tuulemurru kui põlengute vältimiseks. Raiete ulatus tõusis aga Eesti Vabariigis kiiresti pärast omanikele maade tagastamist ning hiljem ka riigimaal, valdavaks muutusid lageraied. Nüüd on langid aina suuremad ja raievanust on alandatud.
