Torm on aegade jooksul ikka olnud erineva tähendusega. Aastasadu muretseti omade pärast, kes maruga merel olid, aga samas lükati peale tormi ka paadid vette ja sõideti Näkimadalale. Teadagi, miks.
Tänapäeval käiakse rohkem mere ääres imestusega looduse võimsust tunnetamas, aga samas loodetakse, et katused ei lendaks ning puud ei langeks. Paraku tuleb selliseid asju ette. Nii nagu seekord, kui loodetuul sakutas Hiiumaad rohkem kui naabersaart, rääkimata mõnest teisest Eesti piirkonnast. Oli tunde, kus saar oli muust maailmast sisuliselt ära lõigatud. Päästekopter oleks ehk vajadusel tulnud. Päästjad rabelesid nii, et saetud puude üle ei jõudnud enam keegi arvet pidada.
Kahjud olid suured. Kärdlas kukkusid puud nagu jalalt saetult ja kõikjal sai pihta inimeste vara. Osa Hiiumaad saab voolu oodata veel tänase õhtuni ning nii mõnigi kodanik tõstab Elektrilevi üle häält. Mõistetav. Kes meist tahaks olla pimedas, külmas ja ilma veeta.
Kuid vaatamata kõigele kostis nurinat vähe. Sotsiaalmeedias kohtab palju tänusõnu päästjate ja kõikide abistajate suunas. Kogukond aitas üksteist. Sellised tormid panevadki üksmeele proovile.
Selline see saare-elu kord on ja nurisemine väga edasi ei aita.
Roberta Laas Kassarist pani selle tunde luuleridadesse.
Ma elan tormipüüdjate saarel:
esmaspäeviti on elekter ära
teisipäeviti tugijaamad kinni
kolmapäeviti kolisevad katused
neljapäeviti natust puhkame
reedel reisile ei pääse
laupäeviti on lambad teel
pühapäeviti praamid ei käi
Aga meie, meie istume kõik supelrannas
seljad vastu tormituult
ja imetleme Ristnaotsa laineid.
ja