Hanna Miller 
Hanna Miller 
Hanna Miller Olemas aastast 1775, pakkunud peavarju Reigi kirikus teeninud 22-le kirikuõpetajale, kirjutatud tuntuks Aino Kallase ja Herman Sergo poolt, praeguseks tühi ja mahajäetud, vähemalt pastoraadina.
Mahajäetus kehtib aga vaid tinglikult, sest Reigis elav teatrikunstnik Maret Kukkur on selle maja, vähemalt suvedeks, taas ellu äratanud, alustades siin näitustega (“Liivast võetud”, klaas, 2013; “Pikk laud”, maal, graafika, 2014; “Hotell”, ehtekunst, 2015), mille mõjul tekkis idee kohavaimu näitusesarjast “Genius Loci”, kus on eksponeeritud erinevate kihtidena kunst ja kohalik ajalugu.
Kohavaim – seda see ladinakeelne sõnapaar ju tähendab – kannab endas ühe paiga ainuomast mälu ja mälestusi, miljööd ja õhustikku, vaimu ja vaimsust, minevikku ja olevikku, paiga erinevaid tahke ja kogemusi.
“Kuna kogu siinset värvikat ajalugu ei ole võimalik ühte näitusesse panna ja külastajat üle koormata me ka ei taha, siis otsustasimegi võtta igal aastal ette vaid ühe tahu,” selgitab paiga ajalugu põhjalikult uurinud näituste kontseptsiooni autor ja nende koostaja-kujundaja. Nii oli eelmise aasta ehk siis “Genius Loci I” näitus pühendatud inimestele, kes selles pastoraadis viibinud, seda väisanud, seda külastanud. Näitus kandis ka vastavat pealkirja – “Külalised” (2020). Olgu siinkohal öeldud, et lisaks Kallasele ja Sergole on Reigiga olnud seotud ka Tõnu Õnnepalu ja seda mitte lihtsalt ühe kiire külastajana.
Selle suve näituse “Genius Loci II” teemaks sai siinsete hiiurootslaste saatus ning näituse pealkirjaks “Legend” (2021). Legendidest siinkandis puudust pole ja eks ole ka hiiurootslaste lugu tänaseks juba omamoodi legendaarseks saagaks saanud. Kuna üht saagat annab kõige paremini kujutada läbi pika piltvaiba, langes ekspositsiooni ülesehitusel valik tekstiilikunstile. Kunstnikud valis näitusele osalema ekspositsiooni kunstikuraator Kalli Sein ja valik on tõesti esinduslik. Valguskujunduse tegi Airi Eras.
Kaks ühes – tervikkunstiteos ja paiga ajaloosaaga
Kõik see, mis eelpool kirjas, on tegelikult juba taustateave, millest polnud mul Reigi pastoraadi verandauksest sisse astudes aimugi. Mind paelus ekspositsioon ise, haarates esimesest pilgust peeglite ja peegeldustega, tekstikatketega seintel ja kardinatel, just nagu remondi ootel tühjaks tehtud, vananev ja paljunäinud maja avatud ustega, mis pakkusid vaimustavaid vaateid end üllatuslikult ilmutavatele vaipadele-tekstiilidele.
Sain küll ukselt kaasa majaplaani lühidate tekstikatketega hiiurootslaste väljasaatmisest Katariina II käsul 18. sajandi lõpul, kuid ekspositsioon köitis mind sedavõrd, et pistsin plaani kaenla alla ja lihtsalt kõndisin ruumist ruumi, nautisin, imestasin ja imetlesin. Maja, ruumid, valgustus, valgus, kogu taust ja koht ning ekspositsioon mõjusid sedavõrd täiuslikult, sedavõrd tervikuna, õigemini tervikkunstiteosena (Gesamtkunstwerk, nagu ütlevad sakslased), et mingi lisateabe järgi ei tundnudki vajadust. Olin vaimustuses elamusest! Ning õnnelik selle leiu üle. Genius Loci? – ehk avas see kohavaim end minu jaoks just sel moel.
Kuid sel näitusel oli pakkuda veel palju enamat. Juhuse tahtel saime pastoraadiuksel kokku näituse loojaga ja mulle avanes täiesti uus pilt, kui Maret Kukkuriga läbi ruumide jalutasime.
Kohe sisenemisel paelub peeglite ja tekstide mäng seintel, olgu see siis viide ajaloo peegeldustele ja peegeldamistele/ajaloo kajastustele ja kajastamistele või hoopis praeguse hetke, selle meeleolu ning õhustiku peegeldusele.
Seintele kantud tekstikatked on võetud arhiividokumentidest, hiiurootslaste arvukatest palvekirjadest, millega püüti tõestada ning säilitada oma sõltumatust kohalikest mõisnikest, nende teo- ja rendinõuetest.
Edasi jäävadki lugu jutustama visuaalid vaipadel, tekstiilid ise: kroon sümboliseerimaks võimu, mis sundis siit igaveseks lahkuma üht rahvakildu, muutes seeläbi täielikult mitte ainult ühe kihelkonna, vaid küllap kogu saare ajalugu. Kujutades ette seda aastaid kestnud minekut koos kogu majakraami ja perega, tittede ja vanuritega, kogu oma elamise ja pudulojustega mööda toonaseid – olematuid – teid, räsituna ilmastikust, pole imestada, et ligi kolmandik teelolijaist sihtpunkti kaugel Venemaal 1781. aastal ei jõudnudki. Ka ei oodanud neid ees sugugi mitte lubatud valmis talukohad, mis unistustes silme ees seisid ja teekonnal lootust ning jõudu andsid, vaid tühi ja paljas stepp… Ometi suudeti end seal kaugel üles töötada, luua elujõuline kogukond Gammalsvenskby küla näol. Kodupaik, mis tuli sel rahvakillul taas kord oma elusaaga jooksul maha jätta, kui Rootsi riik endised hiiurootslased – kokku ligi 900 (!) inimest –, sealt, siis juba Nõukogude Liidu alalt, 1929. aastal emamaale Rootsi ümber asustas. Et neid Rootsis, küllap parema integreerumise eesmärgil, maad mööda laiali hajutati, otsustasid 265 inimest Venemaale naasta ning Musta mere äärde tekkis kolhoos Punane Rootsi… Õnneliku ülesehitustöö asemel algasid aga nälja-aastad, kui vili Moskvasse saatmiseks käest võeti, ülejäänud hävitustöö tegid stalinistlikud repressioonid. Rootsi jäänud ümberasustatud koondusid hiljem Gotlandile, kus Svenskbyborna muuseum selle rahva-
killu lugu siiani uurib ja hoiab.
Venemaale küüditamisest – seda ju see sisuliselt oli – jäid Hiiumaale maha vaid veidi enam kui paarsada kirikumõisa rentnikku, keda ümberasumiskäsk ei puudutanud. Tasapisi võtsid nad omaks eesti keele ja kultuuri, omaaegsed rootsikeelsed jutlused lõpetati umbes pool sajandit peale enamiku rootslaste väljarännet. Paljud paigalejäänutest pöördusid eestlastele omasesse maa-
usku ning hariduse ihkajad hakkasid lugema eestlaste “Kalevipoega”, millele viitavad kardinad eeposetekstidega. Rootslaseks olemine polnud Hiiumaal enam sugugi populaarne, valjuhäälselt oma päritolust külavahel ei räägitud. Mine tea, ehk oli põhjuseks eestlaste kadedus kunagiste “vabade” hiiurootslaste suhtes?, mõtlen endamisi. Jumalat paluti aga nii eesti kui rootsi keeles, on tunnistanud nii mõnigi “vana rootslane” – pole Jumalal sest ju lugu, mis keeles tema poole pöörduda…
Peaksin kirjutama veel vaimustavast “silgudiivanist”, Reigi kübaratöökojast, helgetest hetkedest ning hinge jäänud segadusest oma kodu ja koha, oma identiteedi, vaimu ja vaimsuse otsinguil, aga ega saa ju ometi kõike ette ära rääkida!
Kes veel Reigi pastoraati jõudnud pole, siis olgu öeldud, et näitus jääb avatuks kuni 22. augustini, pakkudes nii ringkäike kuraatoriga (24.07, 31.07, 7.08, 14.08, 21.08, algus kell 20) kui ka lugemisõhtuid (27.07., 3.08, algus kell 19), kus näitlejad Külliki Saldre (Vanemuine) ja Mait Joorits (Noorsooteater) esitavad tekste Herman Sergo “Näkimadalatest”.
Lõpetuseks – kui tunnistasin näituse loojale, et elamuseks oli näitus ka ilma teemasse süvenemiseta, lihtsalt ühe tõeliselt täiusliku kohaspetsiifilise tervikkunstiteosena nagu mina seda kogesin, siis Maret Kukkurit see õnneks ei pahandanudki. Hoopis vastupidi – see olevat temagi mõte, et näitust võib kogeda nii tekstiilide kohaspetsiifilise ekspositsioonina kui ajaloosaaga jutustusena. Nii või teisiti, elamuslik, hariv ja mõtlemapanev on Reigi kohavaim päris kindlasti!
Näitusemuljed pani kirja
Hanna Miller
Näitusel esinevad kunstnikud
Liis Kalda, Krista Leesi, Lylian Meister, Aet Ollisaar, Kadi Pajupuu, Erika Pedak, Tambet Pedak, Katrin Pere, Marilyn Piirsalu, Ülle Raadik, Anu Raud, Ilme Rätsep, Ülle Saatmäe, Valev Sein, Tiiu Valdma.
