Taas tuleb tunnistada, et ajal on oma lugu, inimesel on oma aja lugu, kokku saab sellest ajalugu.
Sain häält sõbralt teate, et ühes aastal 2011 ilmunud mälestusteraamatus on huvitav teave Hiiumaa kohta aastast 1944. Kuna aasta on just see, mille sündmustest ikka veel liiga vähe teame, tormasin kohe raamatukokku ja sain pea kohe ka raamatu.
Harri Jõgisalu raamatus “Mälestused I” alapealkirjaga “Grand Marinast Kadriorgu” tuleb Hiiumaa mängu lk 279 peatükis “Paralepa tragöödia”.
Seal sattub autor Heltermaa sadamasse, kus sakslased vangistatud eestlased uuele valvemeeskonnale üle andsid. Uus meeskond aga kõneles omavahel vene keeles. Tegemist oli üllatuslikult vlassovlastega, ehk siis ROA (Rossiiskaja Osvobodiitelnaja Armija) saksa relvajõudude koosseisus põhiliselt vangi sattunud venelastest moodustatud väeosaga, mille komandöriks oli sakslaste poole üle läinud nõukogude kindral Vlassov.
Vaat kus uudis, vlassovlased ka Hiiumaal! Nüüd läks veelgi põnevamaks, sest järgmine peatükk on juba “Luguse vangilaager”, kus vangid elasid mingites talumajades. Neid oli üle saja ja okastraat oli ümber territooriumi ka. Kuna valvurid eriti korda ei pidanud, tuli kohe palju kohalikke külalisi ja autoril tekkis jutuajamine Soosteritega.
Esimesel võimalusel läks ta koos kaaslase Priiduga Ühtrisse Soosterite tallu pakku. Esimese paoöö veetsid nad Luguse vesiveskis Kleemu tellisetehase lähedal. Järgmine peatükk on “Unustamatud Ühtri päevad”.
Ühtris ollakse kuni Hiiumaa vallutamiseni vene vägede poolt 2.–3. oktoobril 1944. Seega on ka järgmise peatüki pealkiri väga loogilise nimega “NKVD küüsis”. Nõnda sai Jõgisalul Heltermaal Hiiumaa ring täis ning ta viidi soomlaste ja soome purjekaga Osasto Arho, mis Eesti saarte vallutamiseks Soomest Nõukogude Liidu poolt kohale kamandati, venelaste valve all mandrile ja vangitappi.
Seda kõike peab hoolega lugema, sest kõige muu seas on juttu ka Ülo Soosterist ja lausa tema kunstistki.
Minu kirjutise eesmärk on aga selles, et ärgitada kõiki, kes veel teavad või on kuulnud midagi vlassovlastest 1944. aastal Hiiumaal, nende valvatud vangidest, Luguse vangilaagrist ja selle asukatest. Andke vähemaidki teateid Hiiumaa muuseumile või ka militaarajalooseltsile. Nimetatud lühike sündmus väärib ühe meie saare seni teadmata ajaloo ühe hetkena paremat tundmist ja säilitamist.
Raamatut ennast tasub muidugi tervenisti lugeda, selles on Eestit, on Hiiumaad.
URMAS SELIRAND
Hiiumaa muuseumi direktor
