Augustikuu saabudes tõmbab loodus oma lillepidu koomale. Nukker on vaadata mustuvate õitega välja, kus alles valendasid karikakrad ehk härjasilmad ja punasid ristikud.
Ka uhked kõrged metsvitsad kipuvad lõpetama, kuid just nüüd algab kuldvitsade iluaeg.
Kindlasti läheb nii mõnegi mõte nüüd kohe aedades levinud kuldvitsale. Too moodustab raskesti määratletava hübriididerühma, mille algupäraks on näiteks kanada ja sügis-kuldvits.
Ei tea, kas ka aed-kuldvits metsistuma kipub, kuid kanada kuldvits on meil tunnistatud ohtlikuks invasiivseks liigiks. See agressiivik võib terved rohumaad lausaliselt ära vallutada, tõrjudes kodumaised liigid üsna välja. Olen näinud sellist hüljatud rohumaad Lätis ning laiu pealetungivaid kogumeid ka Tartu serval. Peab ütlema, et need pildid mõjusid üsna ohtusisendavalt. Mis siis, kui kord muutuvad Eesti heinamaad võõraste kuldvitste väljadeks?
Seevastu harilik kuldvits (Solidago virgaurea) on läbinisti meie looduse asukas. Tegu on ainsa Euroopa kuldvitsaliigiga, perekonna peamine liigirikkus on esindatud Põhja-Ameerikas. Harilik kuldvits on hästi vähenõudlik, ei hooli pärandmaastike kadumisest, saades hakkama ka hõredamates metsades. Nii niiskemal kui kuivemal pinnasel, isegi kraaviserva kuhjatud liivavallil.
Kui ta poleks nii väga tavaline, võiks seda pidada täitsa aeda toomist väärivaks ilutaimeks. Ülle Kuke 1972. aas-
tal ilmunud suurepärases raamatus “Looduslikke dekoratiivtaimi” on teiste seas mõistagi käsitletud ka seda liiki. Seal manitsetakse vaid varsi peale õitsemist tagasi lõikama, et vältida taime levikut üle kogu aia või haljasala. Kui vabalt seemendada lasta, võib ta tõesti üsna hästi paljuneda. Ühel taimel võib olla isegi üle saja korvõisiku ja kui palju veel seemneid…
Kui mu aed metsa laienes, said sealsetest kuldvitstest aiaasukad, keda üritasin muruniiduki eest säästa. Nüüd moodustavad nad juba väikesi kogumikke ja nad on seal tõeline augustikuu ehe, pakkudes kontrasti lillatavatele kanarbikele. Ainult ise sinna siginenud voolme-ristirohud kollendavad vahest veelgi uhkemalt.
Kuldvitsad tunnevad end hästi ka taastataval puisniidul, ajades õievarsi püsti isegi kaskede sügavas vilus. Heinateojärgne puisniit näeb välja küll korras, ent natukese igavalt roheline. Kui ma poleks vikatiga vigureid teinud ning paari lillatava jumika ja sinava peetrilehe sekka mitmeid kuldvitsu üritanud alles jätta.
Sellisel niidetaval maastikul tunduvad nad eriti ilusad ja panevad küsima, kas tegu on tõesti nii tavalise kodumaise lillega? Ega peale ilu kuldvitsalt tänapäeval muud loota tasugi. Peale selle, et olla väga hea meetaim. Varem leidis see laialt arnikaks nimetatud taim mitmekesist kasutamist ravimtaimena, temast saadi ka kollast värvi ning, ehkki ta olla mürgine, kasutatud koguni tee aseainena.
