Abruka lõunaosa metsa keskel hoitakse lagedana vana heinamaad. Siin, endises metsavahikohas asub meeldiv puhkepaik pinkide-laudadega. Eakate jalakate all leiab keldri ja teisal tähistab kivikuhil elumaja aset.
Naabrusse jääb ka hirvede jootmiskoht. Kunagi elutsesid nad siin kolmehektarilises aias. Läikleva loduvee keskel paistis nüüdseks sammaldunud kandiline betoonmold.
Imetlesin veel neid uhkeid jalakaid, kel juurtel varjulille- ja karulauguvaip. Siitsamast algab Männareika tee, vähemkäidav saare edelarannale kulgev roopapaar. Giid Helle astus hoogsalt ees, mina taga, alatasa takerdudes küll pisiliblede uurimisse, küll märksa suuremate niiöelda objektide juurde. Võtta või too Metsavahi rändrahn. Suuruse poolest mitte just teab mis, ligi kaks meetrit kõrge, roosatav rabakivi(?), peal samblamüts, aga ta kuju oli väga pilkupüüdev. Selline maa peal kügelev kivipall, kõrval teisi samblakive, maas karulaugune rohustu, ümber päikeselaikudes helendavad lehtpuutüved. Jällegi tundsin end nagu Atlandil Gomera saarel. Seal ühes metsas kõõlusid metsas sarnased kivipallid, mõõtmetelt küll kõvasti kopsakamad. Seal oli muidugi igihaljas lehtmets ja kohalikud vulkaanilised kivimid, siin heitlehise metsa kevadises valguskülluses üksainus liustike lihvitud graniitne kivi. Ometi väliselt nii sarnased kaks looduspilti.
Otse teerajale jäi imelik rohttaim. Laiade vastakuti lehtede kohal valendas üksik õis. Kes selline küll olla võiks ega ometi salu-tähthein? Võiks ju olla ka vesitähthein, ent too õitseb alles suve teisel poolel. Niisiis salu-tähthein, kes enamuses mandriosas täiesti tavaline, Saaremaal aga haruldane ja puudub Hiiumaal sootuks, kui välja arvata Kõpust leitud Rootsist pärit läänepoolne alamliik. Igatahes salu-tähtheina polnud ma eales varem näinud. Siin Abrukal ta nüüd niisama suvaliselt mulle ette jäi. Sel saarel on teda leitud arvatavalt päris mitmest kohast, kui uskuda levikuatlase andmeid.
Teeveerde jäi veider viljapuudega lagedam ala. Ent tumedarõmelise korbaga õunapuu osutus igatahes looduslikuks asukaks: lehed alt puhta siledad, seega mets-õunapuu. Korraks tuli niiskem okkaliste tumedate kuuskedega ala, kus kodupaiga leidnud näsiniin ja käopäkk. Kuid siis kohe vahtra-jalaka-sarapuu salumets. Tundus nagu vana puisniidu moodi. Siin õitses salukõdrikut, peenikeste lehtedega mets-tähtheina, haises mets-nõianõgest. Ka nõgeslehine kellukas oli siin olemas. Viimane on Saare- ja Läänemaal igati tavaline, Hiiumaal aga haruldane. Mets-kurereha jäi silma samuti. Jällegi liik, kes Eestis ja Saaremaal laialt levinud, ent Hiiumaal kõigest Kõpus.
Siis aga jõudsime tammepuisniidule. Oh, see oli järsku liiga ilus. Küll natukese taasvõsastuv, ent ometi tundus hetkel võimalikest kauneima maastikuna. Laiutavate salatkollakasrohelises noorlehes tammede ja raagjaid oksi ringutavate saarte sekka päikest täis nurmenukuaasu. Kadastikuriba taga sinas mereväin, seejärel kollakas pilliroog ning Vahase saare metsa tumeroheline. Sekka jagus siin ka kaske, jalakat, vahtrat, pihla ning kuuske, põõsaist näiteks sarapuud ja kibuvitsa. Ent üldmulje lõid eeskätt tammed ja kadakad ning üks tore välu teise järel. Näe, siin on tamme kõrval uhke metsõunapuu, õienupud valkjad-roosad, kohe puhkemas. Ei näe ma seda õiemöllu siin…
Järgmine lage oli täis verevat kurereha. Võib vaid kujutleda seda hõõguvat värvi, kui kurerehad sügise tulles punama löövad.
Ohkama pani see ümbritsev ilu. Milline tamme-kadaka savann, justnagu kusagil vahemerelisel saarel! Muide, ka kõrval Abrukal kohtasin 2003. aastal midagi sarnast. Helle sõnul on seal aga maastikud üsna umbe kasvanud, kuna seal ei nähta vaeva poollooduslike koosluste hooldamisega. Siinset puisniitu aga karjatatakse ja see seletab seda tükatist võsa pealetungi. Eks enamus puisniite olegi tänapäeval karjatatavad, sest kes neid enam niita jõuab või viitsib.
