Tapio Vares Saare kaardilt leidsin Ameerika metsa nime kandva rohelise laigu. Asub see Shanklini lähistel ja sinna on mõnus astuda lõppjaamast mööda lopsakat künkaisse uuristatud tunnelit – selles kulges vanasti raudtee.
Ootusärevalt sukeldusime Ameerika metsa. Rada kippus õige ligamudaseks. Ja kus on siis sekvoiad? Kõndisime ja kõndisime, ent ei paistnud mingit mammutipuumetsa. Üldse ei ühtegi Ameerika puud. Millest siis säherdune nimi? Ei saa aru.
Kuid see-eest levis väga tore Euroopa mets. Tammed ja sarapuud laiutasid oksi. Luuderohuvaip maas, tamme-, kastani- ja valgetel kasetüvedel, ajades õieli igilehiseid oksi puude otsas või kasvades eraldi põõsana maas. Luuderohi ei tarvitsegi kogu aeg liaan olla, võib ka põõsaks moonduda! Kilpjalad, need meilgi nii tavalised “ühel jalal seisvad” sõnajalad, sirutusid siin suisa 6–7 jala kõrguseks. Leidus ka keelraunjalgu, meelis- ja laiuvat sõnajalga.
Ette jäi kolm uhket maguskirsipuud, lehed ladvast punetamas. Ka kasevõradesse oli siginenud sügisvärvi – kollaseid lehti. Kastanid potsatasid maha kollakasrohelisi nõeljaogalisi viljapalle, ent pähklid sees olid pooltoored või tössakad. Üllatav küll, ent näib, et kastanite valmimise jaoks jääb Inglismaa suvi vahel natukese jahedaks. Jutt käib muidugi õigest, harilikust kastanipuust (Castanea sativa). Tegelikult on see inimese poolt Britanniasse sisse toodud võõrliik, algselt juba roomlaste poolt. Tema päris kodumaa asub kusagil Alpide lõunanõlvul, ulatudes idas Kaukaasiani. Ent siin oli seda lihtne unustada. Põline kastanimets näis siin kasvanud olevat justkui aegade algusest saati. Uhkeim neist oli viiejalase tüveläbimõõduga. Mitu kastanit olid ümber paiskunud (küllap suures 1987. aasta tormis), ent pikali tüvedest ajanud rivis uued püstised tüved.
Okaspuid selles metsas ei leidunud, isegi jugapuid mitte. Nende aset täitsid teravalehised iileksid (Ilex aquifolium), luues tükati lausalise igihalja alusmetsa. Punakat liivakalju aluspõhja kattis siin pehme liivmuld. Just sellist happelist substraati armastavad nii kastanipuu kui iileks. Hapu pinnase tõttu oli siin ka nii kilpjalarohke.
Künklikus orumetsas leidsime vaid ühe kuivema rõhtsa lapikese telgi jaoks. Ümber iileksid, sahisevad laiuvad kased, taamal paar kastanit ja sarapuud, all kulges puusild üle mudase ojanire. Üldilmelt oli siin kõik nii tuttavlikult kodune, ent need läikivate, justkui plekist lehtedega punaviljalised iileksid lõid sootuks erilise meeleolu. Hallmustjad siledad tüved ja longus oksad meenutasid mõneti toomingat, tükati lausa kuuske.
Pasknäärid krääksatasid – eks oli neil kiire tõrukogumise aeg. Hakid seletasid, vares ütles käriseva sõna sekka. Justkui kodumaal. Kuid teisalt sidistas mingi imelik linnuke, justkui oleks kevad käes. Kes tema küll oli? Eestis sellist kevadsidinat ei kuule sügiseti ilmaski.
Vajuv päike piilus läbi hõreda, pisut puisniiduilmelise metsa, heitis längus kiiri kaskede ja iileksivõrade vahelt. Olime Wighti saarel iileksimetsas, mis seninähtud iileksite kasvupaikadest oli ägedaim.
Saarel on metsaalasid üksjagu, samuti üldse tasunuks seal pikemalt ringi vaadata. Ent juba järgmisel hommikul kavatsesime lahkuda. Shanklinist tolle iseäraliku 1938ndast aastast pärineva metroorongiga mere kohal asuvasse sadamasse ja sealt tagasi suurele Suurbritannia saarele. Mis parata, jäi üürikeseks see põige. Ent seda meeldejäävam ta oli – üks soe oktoobrikuine nädalavahetus Wighti saarel…
