Jevgenija Beljakova Alates veebruarikuust hakkan unedes nägema seda imelist saart – Kärdla tänavaid, surfiparadiisi õitsvaid samblikke, Lehtma randu… Ja kõige tihedamini ilmub mu unedesse Soera muuseum – kõige elusam koduloomuuseum, mida oma elu jooksul olen näinud.
Kunagi sattusime sinna täiesti juhuslikult. Päev oli tuuline ja külm. Me otsisime kohta, kus oleks soe. Muuseum lihtsalt jäi teele ette. Meid võttis vastu naeratav Perenaine. Ja, oh imet! Tuul vaibus, päike piilus pilve tagant välja. Me palusime teha meile ringkäik muuseumis. “Oodake,” ütles Perenaine, “mul on järjekord. Jalutage natuke ja vaadake ringi. Kas te süüa tahate? Mul on lesta ja kotlette, kurgid on kaevu juures.” Kuni Perenaine tegi ekskursioone (inglise, soome, läti keeles), nautisime kirjeldamatult maitsvat sööki.
Ja siis jõudis järjekord meieni. Perenaine näitas, jutustas, rääkis nii, nagu polekski see muuseum, vaid tema enda kodu.Tekkis tunne, et just tema vanaema ja vanaisa kündsid siin maid, tassisid kaevust vett, käisid paadiga merel… Hiljem mõistsin, et ta ei teinud ekskursiooni, vaid jagas oma tundeid.
Mu Jumal, kuhu ma olen sattunud! Kas see on tõesti Paradiis? Moskva askeldused ja pinge kadusid äkki kuhugi. Ma kuulsin, kuidas laulavad linnud, hingasin kopsudesse erinevate rohtude lõhnu ja tundsin, kuidas kõik see põimub vaiksesse õnnestavasse muusikasse. See helises minus. Ja endalegi ootamatult mõtlesin: “Just siin ma tahan elada!”
Tollest suvest alates hakkasin Soerasse vedama kõiki oma sõpru ja tuttavaid. Hiljem hakkasin seal läbi viima psühholoogiakursusi. Kohale tulid inimesed erinevatest riikidest – Venemaalt, Saksamaalt, Inglismaalt, isegi Luxemburgist.
Enesestmõistetavalt algasid kursused ringkäiguga Soera talus. Kõik minu kursuslased armusid Perenaisesse, tema avatusse, heatahtlikkusse, hiiumaisesse huumorisse. Ja veel, teda ümbritses erilise armastuse aura. See oli armastus oma maa, oma töö vastu. Me kõik teame, kui meeldiv on olla koos inimesega, kellest kiirgab armastust…
Ekskursiooni lõppedes korraldas ta tavaliselt “taiplikkuse eksami”, küsides: “Mida te arvate, miks siin on paat?”
Minu kursuslased hüüdsid üksteise võidu: “Paat – see on ju äri! Saak! Suhted! Sidemed!”
Perenaine kissitas kavalalt silmi. “Aga miks on siin lava?”
“Arvatavasti tuleb mingi pidu? Või kontsert?”
“Just, just! Homme on pidu ja te kõik olete oodatud!”
Tavaliselt tegutsesime suures telgis, vahel ka lageda taeva all. Vaheaegadel pudenesid kursuslased mööda õue laiali. Nad vedelesid rohul, mängisid kulli – neis oli tärganud laps. Ja kõik nad pildistasid Soera õue põllulilledest ümbritsetud kivihunnikut. Küsisin ühelt kursuslaselt, kuidas ta Facebook´is oma foto pealkirjastab. Silmapilkselt vastas ta: “Kodumaa-armastus”.
Päeva lõppedes ei kiirustanud keegi neist tagasi hotelli. Millise vaimustusega täiskasvanud mehed ja naised (rikkad, edukad, palju reisinud ja palju näinud) õppisid küpsetama leiba, värvima lõngu, tikkima… Ja peale kõike seda – suitsusaun! Millises muuseumis veel te seda kõike leiate? Ja kui järgmisel õhtul peale kontserti haarasid ühe rahvatantsurühma tantsijad ka minu kursuslased kaasa tantsima, ei olnud vaimustusel piire.
Kursuste lõppedes tänati mind mitte ainult saadud psühholoogiliste teadmiste, vaid ka suurepärase õppimiskoha eest.
Ühel korral naljatas üks proua Inglismaalt (muide, kirikuõpetaja naine): “Ma mõistan selle koha saladust – siin käib ka Jumal puhkamas! Tal on nii palju tööd,et peab ju vahel hinge ka tõmbama?”
***
Kunagi ammu-ammu kirjutasin Soerast artikli, mille pealkirjaks oli “Maa, mis annab jõudu”. Algas see selliste sõnadega:
“Kui Teie elus on keeruline periood, kui probleemid ümbritsevad Teid igast küljest, kui Te olete väsinud ja tüdinenud askeldustest – minge Soerasse ja veetke seal terve päev. Muide, kui teil on kõik hästi – minge ikka sinna. See saab olema kõige maitsvam ja lõhnavam päev Teie elus!”
Arvan, et asi ei ole mitte ainult imeliselt kaunis paigas, sest looduslikult kauneid kohti on Hiiumaal küllaga, vaid selles, et Soeras valitses eriline ja kordumatu atmosfäär täis siirust ja heatahtlikkust. Sellise atmosfääri loomine on oskus omaette. Ja sellises kohas, nagu muuseum, tõeline haruldus. On teada tõsiasi, et koduloomuuseumid kaovad kogu maailmas. Seoses globaliseerumisega muutub mõiste “kodumaa” järjest laialivalguvamaks, aga siin see muuseum elas!
Isiksuse osast tänapäeva maailmas räägitakse järjest vähem. Nõukogude ajal räägiti, et asendamatuid pole. Julgen väita, et on küll! Pühad kohad ei muutu pühadeks iseenesest, pühaks teevad need inimesed.
Eelmisel suvel sain teada, et Perenaine jätab Soera muuseumi maha. Ta ütles, et on väsinud ja tühi. Ma ei suutnud seda uskuda, aga uurima ka ei hakanud. Lihtsalt ei julgenud. Küsisin ainult: “Aga mis saab muuseumist?”
“Loodan, et kuulutatakse välja konkurss,” vastas ta. “Ma annan asjaajamise üle, jagan saladusi, näitan ja räägin – Soera elab ja töötab edasi.”
Ka tänavu sõitsin kohe, esimestel Hiiumaal viibimise päevadel külastama armsakssaanud kohta. Värav oli kinni. Väraval olid muuseumi lahtioleku ajad – neli tundi päevas ja sedagi mitte iga päev. Ja palve helistada ja tellida ekskursioon eelnevalt. Ei olnud paati, ei olnud pinke, ei olnud mingeid lilli. Isegi kivid olid kadunud. Ainult niidetud rohi. Oli tunne, et püha koht oli jäänud hingeta. Hing oli kadunud. Nüüd on see lihtsalt üks vana surnud talu, milliseid on Eestis palju.
Korra elus olen juba midagi taoliselt vapustavat üle elanud. See oli siis, kui läksin ühte Moskva majadevahelisse õue, kus möödus minu lapsepõlv. Mäletasin lehtlat, mis oli ümbritsetud jasmiinipõõsastega, lasteväljakut, lopsakat lillepeenart… Nüüd aga oli kogu õu kaetud asfaldiga.
Ma sõitsin tagasi ja neelasin pisaraid. Millegipärast ilmusid mu silmade ette fotod Tšernobõlist – ei olnud varemeid, ei põlenguid ega sisselöödud aknaid. Kõik majad olid terved, isegi kardinad akendel ees, aga linn oli surnud.
Hiljem sain teada, et paat raiuti pilbasteks ja põletati ära.
* * *
Hiljuti näidati ühel Eesti televisiooni kanalil dokfilmi. See film oli sõnadeta, aga kaadri taga helises Beethoveni “Ood rõõmule”. Filmi süžee oli väga lihtne: mingile tähtsale muusikule näidatakse poollagunenud küüni kuskil metsas. Seejärel sõidavad Beethoveni muusika saatel vareme juurde buldooserid ja traktorid. Suures plaanis näidatakse meistrite käsi, mis taovad ja toestavad ja küün ongi taastatud. Nüüd on sellest hoonest saanud imeilus kontserdisaal, mis täitunud inimestega, laval on koor ja orkester ning täiel võimsusel kõlab “Ood rõõmule”. Usun, et kindlasti on filmi nimi “Taassünd” ja see on väga vajalik film mitte ainult Eestile, vaid kõigile inimestele meie Maal.
Kindlasti teeksin ma filmi ka sellest, kuidas võib hävitada pühapaika. Oh ei, sinna ei ole vaja saata tanke ja sõdureid, aitab ükskõiksusest. Aga kõige kurvem on, kui seda ei tee mitte välisvaenlased, vaid “omad”. Nii nagu meilgi Venemaal praegu lammutatakse meditsiini ja haridust – mõistmata Isiksuse osa ühiskonnas.
Arvan, et tänapäeval on see meie ühine häda ja kui me sellest ei räägi, muutub see ülemaailmseks probleemiks.
Mõistan, et keegi ei tahtnud teha halba. Ja ma ei mõista kedagi hukka ega hakka hindama tehtut, sest liiga palju on Moskva andnud käskusid, mida ja kuidas teha. Ma olen Hiiumaal ainult külaline. Kuid ma armastan seda maad ja leian, et mul on õigus nutta hukule määratud kohas “kus kunagi puhkas Jumal”.
Jevgenija Beljakova
psühhoterapeut, ajakirjanik, kirjanik Moskvast
