Kumpula vanas mõisasüdames seal Helsingi põhjaosas haljendab tänapäeval arboreetum. Muiste oli see üks rikas mõis, alguse saanud juba keskajal.
Eelmisel sajandil tegutses samas aga suguhaiguste haigla, hiljem kool. 1987 hakati kivihoonete naabrusse rajama ülikooli botaanikaaia puudekollektsiooni. See avati rahvale alles 2009. aastal.
Veelgi uuem on siinne geoloogiakogude väljapanek, mis üldsusele näha 2014. aastast. Nii et kümne aasta eest Kumpulas käies poleks sellest osa saanudki. Nüüdki vahest mitte, ent vihma aina sadas ja sadas. Tundus igati õige mõte esmalt 180-aastasesse mõisahäärberisse ulualla varjuda. Ees avanevat nähes kippus suu peagu lahti jääma. Mäherdused eksponaadid! Alates kõiksugu sette-ja moondekivimitest kuni fossiilsete taimejäänuste ja muistsete luudeni välja.
Me oleme uhked oma Eestimaa lubjakivide üle, milles säilinud hulgaliselt kivistunud eelajaloolist mereelustikku. Võiks arvata, et Soomel midagi taolist vastu panna pole. Kuid midagi ikkagi leidub sealgi.
Ahvenamaal vedeleb liustike poolt mere põhjast toodud ordoviitsiumi lubjakive, milles ka fossiile. Näidiseid võib Kumpulas iseoma silmaga näha. Kuid Soome geoloogiline pärand on Eestist palju-palju mitmekesisem. Ning mõnel kivimil on kõneleda eriline lugu. Võtta või eeskojas need kristallidekamakad, kus ka kaltsiit esindatud. Need on moodustunud lubjast lahustunud tilkekivina koopalõhes, mis tekkis juba kriidiajastul, umbkaudu 88 miljoni aasta eest.
Tagumises ekspositsiooniruumis võis uskumatusega segatult silmitseda tõsiselt ürgseid elu jälgi. Siluri ajastu stromatoliite ehk tsüanobakterite (sinivetikate) kivistunud kolooniaid leiab Eestistki. Ent siin on väljas Kemimaalt pärit stromatoliit, millel vanust 1800 miljonit aastat! Toona oli Maa atmosfäär veel peagu hapnikuta (vast üks protsendike tänapäevase 21% asemel) ning algne elu sai hakkama vaid meres. Toonasest ajast pärinevadki mitmed Soome lubjakaljud, mis enamasti on aga marmoristumise tõttu tundmatuseni moondunud. Siin aga, ole lahke, täitsa korralik stromatoliit toonastest aegadest näitena olemas.
Stromatoliidi kõrval vitriinis lebas pealtnäha üks arusaamatu must junn. Hüva, viisakamalt väljendudes: miski ilmetuvõitu tume kivitükk. Silt teatas, et see Tamperest põhja poolt leitud kivi on 2000 miljonit aastat vana. Ja lihtsalt mitte niisama kivi, vaid juurde lisatud uhke ladinakeelne nimi: Corycium enigmaticum. Teadlased ei ole siiani päris üksmeelel, ent valdab siiski seisukoht, et selles kivimipalas sisalduvad jäljed on kunagise vetikakoloonia mikrofossiilid. Kahe miljardi aasta vanused vetikad, no mida veel! Kuigi, samas, sada miljonit aastat siia või sinna, suurt vahet justkui pole. Kolme aasta eest kõndisin Ahvenamaa saarestikus Torsholmal lubjakaljudel, millele panid 1900 miljonit aastat tagasi aluse vulkaanisaarte veealustel nõlvadel elanud vetikad. Hilisem mäetekkeprotsess viis vetikaist moodustunud lubjakivid sügavale maapõue, kus need suurel kuumusel ja rõhul moondusid, mistõttu vetikafossiile säilinud pole.
Kuid see oli ikkagi eriline tunne, näha ja katsuda nii iidsete settekivimite pärandit. Ning nüüd siin Kumpulas silmitseda seda 1800 aastamiljoni vanust stromatoliiti ning veelgi ürgsemat samust Coryciumi. Mis on meie 400 miljoni aasta tagused lubjakivid säherduste kõrval – päris poisikesed!
