Eilsega sai täis 18 950 päeva – nii palju päevi oleme elanud võõrvõimu all ja nüüdseks teist sama palju vabana omas Eesti Vabariigis.
Kui edaspidi ei tule uut sõjalist okupatsiooni, on tänane päev, 30. november 2021 kordumatu ja valguse aeg saab pikemaks pimeduse ajast. Nii kirjutavad päeva tähistamise algatajad muinsuskaitse seltsist.
Sõna “kui” selles lauses on mõtlemapanev, ehk hirmutavgi. Me ju ei tea, ainult loodame. Maailmas toimub nii palju halba – sõjad ja vägivald, mille ikka ja jälle päästavad valla diktaatorid ja võimu usurpeerijad, aga ka provokaatorid, kes nii mõnegi rahumeelse meeleavalduse vägivaldseks pööranud. Ehkki lihtsad inimesed ei taha muud, kui elada rahus. Nii nagu ütles Süüriast pärit tütarlaps telesaates “Hommik Anuga”, et pagulased ei taha mitte Saksamaale, vaid nad tahavad elada. Elada tavalist rahulikku elu. Niisugust, nagu meie seda praegu siin, oma Eestis elada saame.
Täna, sel erilisel päeval, võiksime mõelda, kas meil on olemas sisemiselt vaba inimese enesekindlust, millega vältimatult kaasneb väärikus ja iseenda ning teiste austamine.
Tsiteerides kirjandusteadlast Maarja Vainot – negatiivne vabadus on vaba olek millestki, positiivne on vabadus millekski, – kes ühtlasi kutsub selles kontekstis uuesti esitama küsimuse: kas me tahtsimegi Eestit? Ning kui vastus sellele on jah, siis millised on selle Eesti eesmärgid? Kas Eesti ise, oma hoitud looduskeskkonna, keele ja meelega? Või hoopis ja ainult territoriaalne vabadus inimeste, raha ja kaupade liigutamiseks?
30. november 2021
