Järgmisel nädalal tähistab Kärdla Linnaraamatukogu 150. sünnipäeva.
Raamatukogu on oma 150 tegutsemisaasta jooksul üle elanud kaks ilmasõda, muutuvad riigikorrad ning koguni tulekahju. Kantud on üle kümne erineva nime ja pea sama palju kordi on muutunud ka raamatukogu asukoht.
Sündmusterohke ajaloo juured viivad 19. sajandi Kärdlasse, kui 1871. aastal otsustasid Kärdla kalevivabriku raamatusõbrad endile asutada laenuraamatukogu. “minneval aastal wötsid siin Kerdle wabrikus möned rahvasöbrad nöuks eesti-kele laenoramatukoggo assutada, pannid selle tarvis liggi 50 rubl. kokko ja murretsesid selle eest mönnesuggused öppetlikud ramatud, kust siis iggaüks wägga weikese hinna eest neid luggeda wöis sada…” Nii kirjutas Eesti Postimees 7. juunil 1872.
Kutsume teid seda koos meiega tähistama! Saame kokku 12. mail kell 12 Kärdla keskväljakul ja sööme koos torti. Suupisteid pakub meile kohvik Ruudi. Kavas on tervitused ja hea tahte akti allkirjastamine Kärdla linnaraamatukogu ja Hiiumaa muuseumi vahel. Vaatamiseks on üleval näitus raamatukogu ajaloost.
Pidulik sündmus jätkub koduloolise veebikonverentsiga “Kas oma juurte eest saab põgeneda?”. Kuna aeg on kahjuks selline, et suurema hulgaga veel siseruumides kohtuda ei saa, siis ei saanud konverentsi teistmoodi korraldada. Veebikonverentsi eeliseks aga on see, et ettekanded saab vahepeal pooleli jätta ja selle juurde hiljem tagasi tulla. Ja kui ettekanne peaks veel eriti meeldima, saab seda lausa mitu korda kuulata ja vaadata.
Konverentsil on mitmeid huvitavaid tervitusi ja ettekandeid, millest kõigist siin ei kirjuta. Soovin aga lähemalt tutvustada konverentsi peakõnelejaid ja anda taustainfot, kust ma kedagi tunnen ja miks ma just tema valisin.
Kui ma oma meeskonnaga arutasin, millised teemad võiksid konverentsil olla, pakuti ühe teemana välja paadipõgenikud. Kahjuks ei ole seda generatsiooni enam kuigi palju alles, kes ise omal ajal paadiga ära põgenesid. Pöördusin Rootsi Eestlaste Liidu poole ja küsisin, kas neil oleks pakkuda head lektorit, et keegi Rootsi eestlastest on kindlasti põgenemise teemat uurinud. Saingi head kontaktid ja ühtlasi teada, et Facebookis on paadipõgenike grupp, kes omavahel ka vastavaid fotosid ja dokumente jagab. Kirjutasin aadressile, mille sain, ja sealt edasi juba järgmisele. Meie konverentsi jaoks on teinud ettekande Thomas Niit, kelle vanaisa oli üks 1944. aastal põgenikke vedanud mootorpurjeka Triina omanikest. Tema ema Haivy Kiibus (Niit) oli hiidlane ja elas Kroogi talus, mis praegu kuulub Hiiumaa muuseumile. Tema ema loost on kirjutanud Esta Aksli raamatus “Lendas väike lepatriinu”.
Teise Rootsi lektori sain üsna lähedalt – Riina Noodapera. Riina on paljudele tuttav kui Gotlandil elav “oma inimene”, kes Hiiumaaga seotud B7 ja Leaderi kaudu. Ta ise on juurte poolest pärit Läänemaalt ja räägib oma vanemate põgenemise lugu.
Soome lektorite valik oli ka minu jaoks huvitav. Ma usun, et elus ei ole juhuseid ja iga tutvus võib rikastada mingil määral me elu. Tahtsin konverentsile uut vaadet koduloomaterjalide säilitamise kohta. Et keegi räägiks ka muudest võimalustest kui dokumentide skaneerimine. Ja tundsin huvi, kuidas käib koduloo kogumine Soomes. Aki Kangas töötas kunagi Soome rahvusraamatukogus arendusjuhina. Mina sain temaga tuttavaks mõni aasta tagasi toimunud rahvusvahelisel raamatukogude konverentsil Helsingis, kui sattusime lõuna ajal sama laua taha sööma. Meil kujunes väga huvitav jutuajamine ja leppisime kokku, et kui järgmine kord Helsingisse lähen, siis külastan kindlasti ka tema töökohta YLEs. See on nagu meil ERR. Aki räägib erinevatest võimalustest, kuidas koduloolisi materjale säilitada.
Teiseks Soome lektoriks palusin Turu Linnaraamatukogu direktori Rebekka Pilppula, kuna nende raamatukogul on väga mitmekülgne kogemus sisserändajate ja pagulastega. Turu Linnaraamatukogus korraldatakse keelekohvikut, etnopäevi jms, et neile õpetada kohalikku keelt ja kultuuri, aga mitte ainult, vaid aidata neil ka iseenda juuri ja kultuuri võõrsil elades mõista. Meil eestlastena on selles valdkonnas väga vähe kogemust ja kipume pigem arvama, et inimene, kes võõrsil elab, peaks kiiresti ära õppima keele, kohanema kultuuriga, integreeruma ühiskonda (need kõik on väga õiged) ja veel parem, kui unustab üldse ära, kust ta tuli. Kas seda viimast ikkagi peaks?
Mäletan, et kui mina oma perega ühel eluperioodil Saksamaal elasin, õppisime ka kiiresti ära keele, lõime palju tutvusi, olime aktiivsed kohalikus kultuurielus. Ja kui siis ühel päeval tuttavad sakslased küsisid, mis keeles me oma perega kodus räägime, jäin ma täitsa sõnatuks. Eesti keeles muidugi. Aga sakslased arvasid, et võib-olla peaks siiski rääkima saksa keeles.
Võõrsil elades tuleb koduigatsus. Ühel hetkel ikka. Sellest räägib väga ilmekalt Viive-Kai Rebane, kes on elanud mitmed aastad mujal riikides, kuid ikka Kassarisse tagasi tulnud. Ta räägib, kuidas ta tunneb puudust Hiiumaa loodusest ja valutab südant keskkonnateemade pärast. Ta on loodusfotograaf, tema ettekandes on imeilusad looduspildid, mis tehtud siinsamas, meie kõrval, paigas, mida me peame võib-olla nii tavaliseks, et ei märkagi enam, kui ilus siin on. Viive-Kail on oma videoblogi, kus ta postitab regulaarselt pilte Hiiumaa loodusest.
Teine noor esineja on Frederik Klanberg.
Frederikuga sain ma tuttavaks Helsingi trammis. Jah, tõesti. Tramm oli paksult rahvast täis, kõik tulid Tallinnast laeva pealt ja sõitsid kesklinna poole. Äkki märkasin, et keegi lehvitab mulle intensiivselt. Oli üks tuttav naisterahvas, keda ma polnud kaua näinud. Trügisin tema juurde, ta tutvustas mulle Frederikku, kellega koos ta oli. Ta ise läks varsti trammi pealt maha ja mina jäin Frederikuga edasi sõitma. Olime selleks ajaks juba hästi jutule saanud ja mulle meeldis tema lugu. Loodan, et see lugu meeldib ka teistele. Kuna ta õpib Hollandis dokumentalistikat ja on ühtlasi ka dokumentaalfotograaf, siis tema oskused ja mõtteviis tulevad ka esitlusest välja.
Ma loodan, et konverentsi ettekanded panevad meid kõiki järele mõtlema, mis on need materjalid (fotod, dokumendid jms), mis meie perekonna või suguvõsa elu kirjeldavad. Need võivad meie endi jaoks tunduda nii tavalised ja tähtsusetud, kuid ajaloo mõttes olla jällegi väga olulised. Siinjuures kutsun üles kõiki andma oma panuse Hiiumaa koduloo jäädvustamisse. Konverentsi materjalide hulgas on ka link Hiiumaa koduloo veebilehele, mille oleme loonud Erasmus+ projekti Cultural Heritage for the Future tegevusena. Siinkohal tänan väga Taaniel Palmistet ja Henri Reederit, kellega selle veebilehe lõime. Kui kellelgi tekib soov koduloo kogumisel kaasa aidata, siis palun võtta ühendust aadressil raamatukogu@hiiumaa.ee või telefonil 463 2062.
ANNELY VEEVO
raamatukogu direktor
