Väljase munder jõudis muuseumi Balti keti aastapäevaks

Suursaadik Vaino Väljas (88) annetas oma mundri Hiiumaa muuseumile ja kuigi ehk võinuks, võltspühalikku sündmust sest ei saanud.
Reedel käis Vaino Väljas koos saatjatega muuseumile üle andmas Nõukogude Liidu suursaadiku mundrit, mida ta kandis nii Venetsueelas kui Nikaraaguas.
Kuigi tegu on tähtsa ja eluaegse ametinimetusega ja uhke mundriga, ajas Väljas ehtsa hiidlasena viguri­juttu põhjendades, miks ta mundri muuseumile annab.
“Mul on kaasas mu koduküla, Külaküla täievoliline esindaja Aivo Härm, kellega on nõu peetud, kas pole see mitte eneseupitamine proua Helgi Põllo nõudmisel see munder muuseumile anda? Külakogukond arutas seda asja ja vastus oli – neh, kui nad on sulle juba pingi ka pannud eks võivad siis kuue ka vastu saada.”
Väljas kinnitas, et initsiatiiv selleks annetuseks ei tulnud mitte temalt, vaid muuseumi teadusdirektorilt Helgi Põllolt: “Nii et süü pooleks ja patt temale.”
Nii harva kui võimalik
Üleandmise-vastuvõtmise kohta koostati akt ja annetuse vastu võtnud Põllo esitas mundri kohta hulga küsimusi.
Vastustest selgus, et munder õmmeldi 1980. aastal spetsiaalselt Väljase jaoks välisministeeriumi rätsepa­ateljees. Musta värvi kangast rõivakomplekt koosneb vestist, pükstest ja mundri­kuuest. Kuub meenutab tänu kuldsetele tikanditele käistel ja krael väga kindrali­mundrit.
Väljas selgitas, et Venemaa suursaadikud kandsid vormirõivast, mis üsna vähe erines kõrgete sõjaväelaste omast – vaid paguneid polnud – juba tsaariajal.
Etiketi kohaselt oli ette nähtud, millal suursaadik mundrit kandma pidi: voli­kirjade üleandmisel asukoha­maa presidendile, asukohamaa rahvuspühadel ja vastuvõtul, oktoobrirevolutsiooni aastapäeva vastuvõtul ja kõrgete väliskülaliste vastuvõtmisel.
“Need olid väga harvad juhud, kui seda kanti ja mina püüdsin vältida selle kandmist nii palju kui võimalik,” selgitas Väljas.
Suursaadik valitsuse hirmust
Väljase sõnul oli suur­saadiku ametisse määratuid tollal “hirmväike arv”, suur­saadiku tiitel aga eluaegne.
Haruldane on munder ka selle poolest, et Baltikumis ühtki teist põlisrahvusest suursaadikut ei olnud. Ei usaldanud nõukogude võim seda tööposti ühelegi lätlasele ega leedulasele ja Väljas oli ainus eestlane, kes selle sai.
Tõsi küll, mitte karjääridiplomaadina, vaid ametisse ta määrati. Tavapärane on, et suursaadikuks tõustakse ametiredelil kõiki diplomaatilise teenistuse astmeid läbides. Erandlikum, et suursaadiku määrab riigi valitseja, olgu selleks siis kuningas, president või mõni muu kõrge võimukandja.
“Mina olin suursaadik mitte valitsejate armust, vaid valitsuse hirmust,” ütles Väljas, muie suunurgas. “Mind saadeti asumisele ja et minu kodumaalt eksiili saatmist õigustada, anti mulle see tiitel.”

INTERVJUU

Kuidas jõudis muuseumi info, et selline rariteet, suur­saadiku munder, on saadaval?
Hiiumaa muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo: Täpselt 14 aastat tagasi – hämmastav, et ka just 23. augustil 2005 külastas Vaino Väljas koos Anton Härmaga meie muuseumis Hiiumaa juurtega suurmehe Ernst Jaaksoni 100. sünniaasta­päevale pühendatud näitust. Selle käigus tuli mundrist juttu ja näituse vaatamise ajal toimunud püstijaluvestluse järel kujunes arvamus, et selle mundri koht võiks väga hästi olla Hiiumaa muuseumis. Kõik need 14 aastat olen seda teemat asjaomastele ikka meelde tuletanud ja üle rääkinud ja nüüd see siis juhtuski, märgilisel Balti keti aastapäeval.
Milline koht saab olema Väljase mundril Hiiumaa muuseumi kogudes?
Väärtuse annavad asjadele inimesed, olgu muuseumitöötajad esemeid eksponeerides, ajaloolased neist kirjutades või siis hoopis aeg oma poliitiliste vaadetega. Mis tähendab seda, et mõni väga väärtuslik ese ei ole valitsevale süsteemile sobiv ja kas hävitatakse või hoitakse peidus. Meie kogudes on igal esemel suur väärtus, muidu me neid ei kogukski, aga nagu juba ütlesin, väärtust saab inimene või muuseumi rahastajagi ajas ümber hinnata, vaatenurka muuta.
On see väga haruldane ese või on teil midagi veel nii erilist, näiteks midagi Ernst Jaaksonilt?
See museaal omab lihtsalt meie tavapärastest esemetest laiemat ja suuremat tähendust, ütleksin lausa rahvusvahelist mõõdet. Kuna tegu on lõppude lõpuks ka ajaloost kadunud suurriigi kõrgetasemelise esindaja mundriga, siis veel eriti. Jaaksoni esemed eelpoolnimetatud näitusel olid meie käes Eesti rahva muuseumist laenuks. Meie kogus on küll Jaaksoni allkirjaga 1948. aastal välja antud ajutine Eesti Vabariigi välispass. Väikest viisi asju kogudes saame lõpuks teha näituse maailma ajalugu mõjutanud hiidlastest, kelle hulka saab Jaaksoni ja Väljase kindlasti arvata. Nii omavad nendega seotud esemed selles kindlasti olulist rolli. Kohapeal on munder heaks näiteks ja eeskujuks tänastele noortele, rääkides lugu sellest, kuidas kõik on võimalik ka väikeses kohas – nagu näiteks Hiiumaa – sündinud tavalise inimese jaoks.
Mis teeb just selle mundri eriliseks?
Mundri teeb eriliseks ennekõike isik, kellele see kuulunud on. Teisalt pole sellist mundrit Eestis rohkem olemas, sest Vaino Väljas oli meie teada ainuke nii kõrge välispoliitilise karjääriga Baltikumist pärit põlisrahvuse esindaja Nõukogude Liidus. Tema roll Eesti iseseisvuse taastamisel on seni ehk ka pisut tagasihoidlikult esile toodud. Ilmselt tema enda tagasihoidlikkuse tõttu.
Küsis HARDA ROOSNA