Mitu hiidlast sõitis laupäeval Tallinna täitsa ilmaasjata. Uus president, kelle valimiseks kutsuti riigikogu liikmetele lisaks kokku valijamehed üle Eesti, veel ei selgunud.
Kuigi Hiiumaa mehed, naisi seekord saarelt valijatekogusse ei jõudnud, lasksid oma sedelid kasti, ja vaevalt need tühjaks jäid, oli märkimata või rikutud valimisbülletääne sedavõrd palju, et riigipea valimine kukkus kindlalt läbi.
Aprillis alanud presidendivalimise kampaania vajalikkuse tõestamiseks kõlas igast ilmakaarest vali kriitika, et erakonnad esitavad presidendikandidaadi niiöelda viimasel minutil ja rahvas ei tea temast midagi.
Lõpuks läks kampaania nii hoogu, et tekkis juba mulje, et kogu Eesti rahvas saab öelda, kes peab olema president – peaaegu nagu otsevalimised.
Mis saab edasi? Kas pikk kampaaniaperiood, kus kõik presidendikandidaadid oma taustu avasid ja nende kappidest viimane kui luukerepoeg välja kraabiti, oli täiesti asjata?
Kas nüüd saame luikvalgelt plekitu presidendi asemel musta hobuse, kelle vaadetest keegi midagi ei tea?
Kui nii, siis ei tahaks enam kuulda hala, et presidendikandidaadi valiku otsustab kitsas ringkond. Mis kasu on suurest ja uhkest kampaaniast, presidendikandidaatide väntsutamisest, kui otsuse teeb ikka seesama väike seltskond, erakondade juhtfiguurid?
27. september 2016
