Helen Mihelson Püüdes minutitesse-tundidesse ümber arvutada nende aastate jooksul saare peal kokku näidatud filmiseansid, saab muljet avaldava tulemuse – filme on näidatud kokku rohkem kui 70 päeva jutti.
Selle aja jooksul on Hiiumaa eri paigus näidatud kokku umbes 1500 linastust. Filme on kokku vaadanud pea 40 000 silmapaari.
“Olen nüüdseks juba kaks korda vaadanud ära filmi “1917.” See jättis mulle väga sügava mulje,” räägib kinoühingu eestvedaja Arno Kuusk, hiidlaste seas tuntud ka kui Kino-Arno, ühest oma viimase aja lemmikfilmist.
“Eelmisele aastale tagasi mõeldes meenub Eesti filmidest Ott Tänaku film, mis kindlasti tutvustas kogu seda maailma suurepäraselt nii rallisõbrale kui ka mitte nii suurele sõbrale. Selle filmiga käisin ma ka mööda Hiiumaad ja see kogus väga palju publikut. Ja muidugi “Tõde ja õigus”! Sellest ei saa üle ega ümber,” räägib Kuusk. Võõrkeelsete filmide kategoorias Oscari nominatsioonist ilma jäänud Eesti suurfilm meelitas Kärdla kinno või teistesse saare kinopunktidesse iga kuuenda hiidlase.
Ent aasta jooksul koguneb neidki linastusi, mida on tulnud vaatama üks või kaks inimest. Mõnikord ei tule kohale ühtegi hingelist.
“See on tavaliselt ka ette teada,” ütleb Kuusk. “Peaasjalikult jäävad need korrad aprilli lõppu või mai algusse, kui ilmad on äkki ilusaks läinud. Inimesed tahavad olla õues – kellel on näpud mullas, kes juba grillib.”
Kvaliteetsem kinopilt Kärdlast väljas
Ehkki Kuusk valib filme enda sõnul “õunte pealt”, võib eri žanrite katsetuste pealt siiski öelda, mida Hiiumaa inimestele vaadata meeldib ja mida mitte. Nii näitab kogemus, et ulme- ja õudusfilmid palju inimesi kinno ei too. Küll aga toovad filmid, mille edu on võimalik juba ette ennustada. Näiteks on teada, et aprillis tuleb välja järjekordne Bondi-film. Võib arvata, et see on üks neist filmidest, mis toob hiidlased kinno ka kevadistest ilmadest ja sellega kaasnevatest töödest hoolimata.
Ja üks rõõmustav uudis: juba tuleval nädalal peaks Kuusk kätte saama uue tehnika, millega näidata filme Orjaku ja Roograhu sadamates, Kassari puhkekeskuses, Sõru muuseumis ja mujal. Uus, rohkem kui 50 000 eurot maksnud tehnika toob ka hoopis uued võimalused.
Esiteks tähendab see tehniliselt palju kvaliteetsemat pilti. Lisaks ka suuremat pilti: kui praegu tuuritab Kuusk mööda Hiiumaad 3,5 meetri laiuse ekraaniga, siis uus ekraan on 5,5 meetri laiune. Kolmandaks muutub kvaliteetsemaks ka heli.
Kuid kogu tehnilise poole kõrval on kirsiks tordil hoopis see, et filmide valik laieneb kordades. “Senise tehnikaga sain ma näidata umbes viit protsenti kõigist levisse tulevatest filmidest, peamiselt Eesti filme ja näpuotsaga ka Euroopa filme. Sellega ongi piir käes. Uue tehnikaga saan ma näidata absoluutselt kõiki filme, mis Eestis kinolevisse tulevad. Tehniliselt ei ole selleks ühtegi takistust,” räägib Kuusk.
Kärdla kino eripära: ei popkornile
Hiiumaa kino eestvedaja sõnul ei tunne ta seitsme aasta järel veel mingit väsimust. Pigem tekib üha enam uusi ideid: Kärdla kinosaali uuenduskuur ja suvine aiakinofestival. Sinna juurde ka juba kauge tulevikumuusika, millest Kuusk on pikemat aega unistanud – Kärdla oma kinomaja. Seni kuni jätkub külastajaid, on kõik hästi.
“Kindlasti on Hiiumaal kinno minek hoopis teise tähendusega kui mõnes linna superkompleksis, kus iga veerand tunni tagant hakkab mingis saalis uus film ja võidki terve päev seal saalide vahet käia ja meeletutes kogustes popkorni süüa,” räägib Kuusk.
Kas ta ei tunne survet, et kino peabki külastajate võitmiseks lisaks filmile pakkuma muudki? Näiteks sedasama popkorni? Teatavasti ütleb silt Kärdla kinosaali uksel, et saalis pole süüa lubatud.
“Noored kindlasti tahaksid,” ütleb Kuusk. “Ja paljud ostavadki poest ja tulevad sellega siia, aga kui ma ukse peal näen, et tal on krõpsupakk kaenlas, siis ma palungi tal selle garderoobi jätta, et ta seda pärast filmi sööks. Väga paljud külastajad just hindavadki seda, et keegi kõrval ei krõbista.”
HELEN MIHELSON
hiiuleht@hiiuleht.ee
