Tänu ja lugupidamine kõikidele, kes 12 aasta jooksul ühist olemist Kõpu külade päeval algatanud ja loonud. Neist kümnel aastal oleme perega juulikuu viimasel laupäeval kogenud peole sättimise elevust ja rõõmustanud koosolemisest siinkandi inimestega.
Meenub esimene Suureranna küla korraldatud rahvusromantilise hõnguga õdus taluõue olemine; Kalana täiskuuöine ühislaulmine lõkkekumas; Kiduspe hobuvankrisõit lastele ja väike buss, mis sõidutas vanemaid inimesi peole ja hiljem koju; Hirmuste ja Puski hingepaitavad muusikahelid; Ojaküla kodu- ja suvehiidlaste ühine teatritegu ja palju teised eredad hetked.
Viimane Kõpu küla pidu jääb kauaks meelde küll korraldatud, ent olemuselt spontaanse rongkäigu poolest, mis tuletõrjeauto juhtimisel ja puhkpillihelide saatel koondas oma küla nimesiltide alla külade inimesed, kui mindi ühiselt naerupahvakute saatel koolimaja õuelt Külamäele pidupaika. Kõlasid head soovid ja tervitushõisked Kõpu küla majade ette kogunenud peredele, kust omakorda hääd vastu sooviti. Midagi väga loomulikku ja ülevat oli selles ühises astumises.
Kõik külad on korraldanud seda ühist päeva omamoodi, küllap just see ongi väärtus, mis üllatab. On olnud ka korduvaid ettevõtmisi. Ühine külasupi maitsmine, tantsukeerutus murul, omakandi tundmise viktoriin ning jõukatsumised saapaviskamises, liivakanistri hoidmises või köieveos on samuti meeleolukad ja pingeid vabastavalt vahvad. Vahest ju võib! Ja otsekui seda füüsilist pingutust tasakaalustamaks on alati oodatud trükivärskeid oma küla raamatuid Riho Saardi sulest. Suur tänu talle veelkord selle väga suure ettevõtmise eest.
Tagasi aastasse 2013, Kalana külas külas käia oli tore. Ehkki jõudsime vaid kolmele õuele, oli kõikjal vastuvõtt soe ja eriilmeline. Tore oli juttu puhuda ka inimestega, kellega läbi aastate kohtutud ja ühist rõõmu-muret jagatud. Hea mõte oli pildistada üles Kalana küla majad ühes pererahvaga.
Kalana peo avakõnes ütles külavanem Enn Randmaa välja mõtte, et aeg on muutunud ning see mõjutab meid kõiki, ka külade päeva väljakujunenud traditsiooni.
Tõepoolest, suvel ületab suvekõplaste arv päriselanikke juba mitmekordselt. Heameel on sellest, et mõnigi endine suvekõplane on poolsaarele ületalve paigale jäänud ja paljud seda teha plaanivad. Igal aastal lisandub aga arvukalt värskeid kohaomanikke, kes ei tunne veel siinset rahvast. Minu arusaama mööda tulevad siit ka erinevad soovid-ootused külade päevale.
Ühelt poolt on vahva, kui kokku tuleb arvukalt sugulasi, sõpru, tuttavaid ja lihtsalt uudistajaid, teisalt tahaks näha ennekõike neid inimesi, kes n-ö päriskõplastena poolsaarega ühes rütmis hingavad. Oma külade pidupäev ei ole festival, kus osalejate hulga järgi selle ettevõtmise edukust saab hinnata.
Usun, et oleme vast kõik veidi rohkem omaette olemist vajavad ja väärtustavad inimesed, kes me siin Kõpu poolsaarel läbi aasta või suvekuude elame-töötame või puhkame. Me teame ka, mis tähendab võõrustada külalisi, avada oma kodu puhkajatele linnast, andmaks võimaluse loodusega ühist rütmi leida, vastu saame tänu ja rõõmsa meele, eluterve väsimuse muidugi ka.
Mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et see on hea võimalus jagada, ringluses olemine ongi elu loomulik osa. Külalised tulevad ja lähevad, ringlus toimib, ent minu jaoks, kes ma maikuust augusti lõpuni suvekodus elan, on väga tähtsad ka siin elavad inimesed. Nemad loovad oma olemasoluga seda “päris tunnet”, et elad maal, kus kasvatatakse kapsast-kaali, peetakse kanu, püütakse kala ning valmib suus sulav või oma lehmade piimast, kus loomadest kõneldakse armastuse ja lugupidamisega. Need on inimesed, kelle õuel külas olles valdab mind tänumeel ja tahtmine omalt poolt vastu anda.
Vahest peaksime taas alustama oma külast, saama tuttavaks seal elavate inimestega. Iga küla võiks mõelda ühise talgu- ja jaanipäeva loomisele. Näiteks teha koos küla vähestele loomadele heina, puhastada rannaäärt või ehitada külakiik, sest vähemasti suvel laste ja noorte puuduse üle kurta ei saa. Kui vanemad ongi vahest suhtlemisest väsinud, siis lapsed mitte kunagi, oleks vaid võimalust kokku saada ja ühiselt midagi ette võtta. Siinkohal ootaks initsiatiivi rohkem suvehiidlastelt, et ei kaoks oma külaga üksolemise ja avatuse-avaruse tunne.
Üks suuremat sorti ühine pidu kõigile Kõpuga seotud inimestele võiks kindlasti edasi kesta, sest traditsiooni tuleb toita, mitte lõhkuda. Kord kümne aasta jooksul ei tohiks külapeo korraldamine ühelegi külale(dele) üle jõu käia. Kõpu külade päevalt ootame ju eelkõige võimalust kokku saada, et veeta koos tore suvepäev, mitte enneolematuid vaatemänge ega festivalimelu, mida eestimaine suvi niigi küllaga pakub. Selleks, et korraldajad ei oleks peopäeval väsimusest oimetud, kutsun üles pidu tegema väiksema eeskava ja eelarvega. Kui peokava on hõredam, on enam aega suhelda. Eelneva 12 aastaga on loodud kultuur, mis ei vaja enam tõestamist, vaid annab vabaduse olla oma tegemistes lihtsam.
Jõudu meile kõigile mõttetalguteks ja ühisesse ühendavasse tegevusse panustamiseks.
