Connect with us

Uudised

Tt-stuudio tantsumaratonil Türgis

Tiina Kaev
23. aprill on Türgis väga tähtis päev – lastepäev, mis on ühtlasi ka rahvuslik püha ja pühendatud riigi esimesele presidendile Atatürkile.
Sel päeval ei pea lapsed minema kooli, vaid hoopis pidustustele. Lipud lehvivad, tänavad ja koolid on kaunistatud, üle riigi toimub hulgaliselt väiksemaid ja suuremaid aktuseid ning rahvusvahelisi festivale – kõik kokku on üks suur pidupäev.
Tt-stuudio esimesel ja teisel rühmal oli sel kevadel suur au ühel nendest paljudest festivalidest osaleda ja koos Türgi rahvaga lastepäeva tähistada. Koju tõime koormatäie ülevoolavaid emotsioone, mida tulevikuks mälestustelaekasse pista.
Olime osalised rahvusvahelisel üheksandal Sakarya rahvatantsufestivalil, mis pühendatud iseseisvusnädalale.
Alustasime sõitu Türgi poole 23 tüdruku, õpetaja ja kahe saatjatga 19. aprillil. Varahommikul tõstsime Kärdlas kohvrid bussi ja elevil lapsed lehvitasid bussiaknast hüvasti­jätuks vanematele, kes kerge värin südames, maha pidid jääma. Peamiseks mure­allikaks, et nende silmaterad peavad nädala võõras peres elama. Eks see kohutas natuke ka reisiseltskonda, kuna alles hilisõhtul pidi selguma, kas minnakse peredesse ühe- või kahekaupa. Põnevus oli seda suurem.
Pärast pikka reisipäeva – bussiga Riiga, Riiast lennukiga Istanbuli, sealt bussiga Sakaryasse, olime kell 23 sihtkohas, Sakarya väikese erakooli Teksen Koleji ukse ees. Seal ootasid meid särasilmil perekonnad, mis pidid saama sel nädalal meie tüdrukute uuteks kodudeks. Õhin ja elevus kogu nende olekus oli nii tunnetatav. Oli näha, et meie tüdrukuid oodati ikka väga. Kribinal-krabinal jaotati tüdrukud peredesse: üks kolmik, seitse paari ja kuus üksikut ning läinud nad olidki. Meid, täiskasvanuid, toimetati hotelli. Meie grupi giidiks sai härra Ziya ja tüdrukutega kohtumispaigaks koolimaja.
Kohapeal oldud viie päeva sisse jagus kuhjaga tantsu, natuke meelelahutust ja pood­lemist. Iga päev pakkus midagi uut ja huvitavat.
Kuna tegu oli rahvatantsufestivaliga, tuli meil loomulikult lavale astuda ka rahvusliku programmiga. Nii oligi tüdrukute igapäevariietuseks valge-punased etnorõivad, mis ühtlasi ka Türgi lipuvärvides.
Olime ette valmistanud 5-, 10- ja 12minutilised programmid, millest kõige pikem oli võistlusprogramm. Meie peamine eesmärk – tantsida, sai kuhjaga täidetud. Sellist tantsumaratoni pole meil veel enne olnud – nelja päevaga üheksa esinemist, varieerus vaid kava pikkus ja koht ning publikut jagus kõikjale. Esinesime kaubanduskeskustes, linna peaväljakul, kuhu marssi­sime koos pika rongkäiguga, möödudes Sakarya jalakäijate tänavat. Ühtlasi oli see ka kogu festivali avatseremoonia. Veel saime tantsukogemuse kitsal trepil, ehitatava kultuuri­keskuse ees, koolis ja liikluspargis. Kõige tähtsam oli aga viimane esinemine, mis leidis aset Atatürki-nimelises spordihallis – see oli võistlus, millest võtsid osa kõik osalevad riigid: Bulgaaria, Rumeenia,
Ukraina, Gruusia, Makedoonia, Albaania, Türgi, Moldova ja meie, st Eesti. Võistlusprogramm pidi kestma 10–14 minutit. Meie oma koosnes neljast tantsust ja kestis 12 minutit. Žürii oli üheksaliikmeline ja sellesse kuulus iga osaleja riigi esindaja.
Spordihall oli rahvast täis. Võib kindlasti väita, et nii suure publiku ees pole meie rühmad enne veel tantsinud. On küll ju tantsupeol osaletud, aga seal on ümberringi ka teised tantsijad. Nüüd aga oldi üksi laval. Esitus sai väga ilus ja graatsiline. Saime kiita oma muusikavaliku ja mitmekesise ning jutustava programmi eest. Gruusia õpetaja oli meie muusikast nii vaimustuses, et kinkisime festivali lõppedes oma võistlusmuusika neile.
Mitmel korral tekitas küsimusi meie tüdrukute vanus, sest nad on kasvult nii pikad ja kaheldi, kas nad ikka on maksimum 14 aastat vanad või mitte. Passi siiski küsima ei tuldud. Kuigi esikolmikusse me ei mahtunud, on põhjust siiski rahul olla ja uhkust tunda. Meie esinemist varjutas vaid väike äpardus, kui üks meie tantsijatest hüppeliigest väänas ja väljakult ära hüppas. Kuigi kiirabi kutsuti kohale, saime ise hakkama, sest esmaabikotike oli endal olemas ja abipakkujaid jooksis ligi igast kandist. Võistluse võitjaks osutus aga Moldova.
Võib tunduda, et peale tantsimise muuks aega ei jäänudki, kuid natuke ikka jäi küll. Vaba aja veetsid tüdrukud oma perede seltsis, kelledega siis kohvikutes ja poodides käidi. Mõned käisid uisutamas, kinos ja kaks tüdrukut viidi isegi Istanbuli. Loomulikult ei puudunud perepeod ja külaskäigud sõprade juurde. Eks peresid oli erinevaid, aga kokkuvõttes võib öelda, et meie tüdrukuid hoiti, poputati ja külvati kingitustega üle. Isegi kostüümid pesti ja triigiti.
Ei saa märkimata jätta ühte imetoredat peret, kes kogu selle nädala meiega kaasas käis. Nad olid kui meie kaitse­inglid. Nii kui meil midagi vaja läks, kas hotellist rohtu tuua, patsipaelu ostma minna või siis aidata rahvasummast läbi minna, et lavale pääseda, kohe oli abi olemas. Selles peres olid armsad kaksikud tüdrukud, kes kogu selle tralli meiega kaasa tegid ning truult meie lippu ja silti hoidsid, kui laval tantsu lõime – hindamatud väikesed abilised.
Süüa saime palju ning tüdrukud olid väga altid kõike uut proovima ja maitsma. Üsna tavaline oli niisugune vestlus: “Õpetaja, kuhu me nüüd läheme?” “Sööma.” “Ohh, jälle, ei jaksa!”.
Ei saa puudutamata jätta ilma teemat. Ka seal oli kevad tavatult külm. Kastan ja tulbid alles õitsesid. Nägime ära külma kevadtuule ja -vihma, aga saime peesitada ka esimese sooja päikese käes, mis mõnusa suvetunde põue pistis.
Lisaks tantsimisele oli mõeldud ka meie meelelahutusele. Kahel õhtul olid linna nn õnnepalees noortele mõeldud peod, kuhu kogunesid kokku kõik osalejad ja nende pered. Tantsiti, söödi maiustusi, lauldi ja õpiti lihtsamaid rahvatantse. Pidutuju oleks jagunud kauemakski, aga iga asi saab ükskord ka otsa, nii ka see reis.
Kuna türklaste täpsus pole võrreldav meie omaga ja kogu nädala vältel oli selgeks saanud, et pool tundi hilinemist pole mingi näitaja, siis meie tüdrukud, keda on õpetatud kellaaegadest kinni pidama, olid väga mures lahkumispäeva hommiku pärast, et kas nad ikka jõuavad õigeks ajaks kooli, et mitte lennukile hilineda. Väikest kavalust appi võttes ja tüdrukute kellatundmist arvestades, olid kõik
25. aprilli hommikul õigeaegselt koolimajas, et jätta hüvasti uute sõpradega ja alustada koduteed. Oli palju kallistusi, ei puudunud ka pisarad, mis näitas, et mure peredes ööbimise pärast oli olnud õnneks asjata.
Tüdrukute käest tagasisidet küsides jäi kõlama mõte: “Meie kõige lahedam reis üldse!”
TIINA KAEV
Tt-stuudio tantsuõpetaja

Veel lugemist:

Uudised

Kütusefirma Olerex varem ööpäevaringselt avatud Kärdla tankla sulgeb nüüd uksed juba kell 23, mis tähendab, et süüa sealt öösel enam ei saa.  Kärdla tankla...

Uudised

Hiiumaa vallavalitsus tegi kolmapäeval otsuse lõpetada töösuhe Kärdla osavalla vanema Aivar Viidikuga ja juba järgmisel päeval töötas tema asemel senine Emmaste osavalla vanem Tiit...

Uudised

Kui paar nädalat tagasi pakkusid jahimehed, et vast on Hiiumaal elanud karu Saaremaale läinud, siis reedel sai Valgu kandis kinnitust, et loom pole ära...

Külalugu

Proovigu vaid keegi öelda, et  Kärdlas asuv Jaburate küla pole küla – nimi teeb kohast koha. Seda kinnitavad tunnustatud jaburoloogid.  Jaburaid on aastate jooksul...