Riigikogu valimised on lähenemas ja poliitikutelt tuleb häid sõnumeid kui küllusesarvest. Õpetajate ja päästjate palk tõuseb, suurperede toetus ka. Järgmisest aastast saab hooldekodu koha pensioni eest ja tervishoidu tuleb raha juurde…
Piiri tagant tuleb teistsuguseid sõnumeid. Ukraina teatab vallutatud alade tagasivõtmisest. Venemaa valitsejad ärplevad tuumanupuga ja koondavad oma noori mehi kahurilihaks.
Euroopa Liit lubab jätkata metsa ahjuajamist ja Eesti raiemahud ei vähene.
Inflatsioon kerib hindu ülespoole, elektrihinnad kasvavad ja tulumaksu laekub palju enam. On raha, mida jagada, aga kõik jäävad vaesemaks.
Infot tuleb uksest ja aknast, rõõmustavat ja hirmutavat, ka sellist, mille tähendusest omaenda ja lähedaste eluolule midagi arvata ei oska.
Tõekuulutajana mõjub selle kõige kõrval kunstnik Ene-Liis Semper, kes LP-le antud intervjuus ütles, et inimesed ei ole õnnelikud ja aeg on see välja öelda. Teine tema mõte, mida jagada: peaksime kokku leppima selles, et laienemine ja areng pole alati positiivsed.
Ja kolmas: Kõik vahetavad lakkamatult infot, tekib illusioon, et kõigis maailma punktides teatakse, mis toimub, miks toimub ja kuidas toimub.
Ja nende kõrvale üks päästev mõte temalt: “Kui ilmaennustus sügisesel tihedal tööperioodil näitab ebatavaliselt ilusat ilma, tuleks kõigi tervise ja ellujäämise seisukohast anda inimestele kohe käsk linnast lahkuda. Tööletuleku eest antakse trahv, sa ei tohi olla kinniste seinte vahel ja pead minema välja!”
23. september 2022
